Sureva ema mälestus. Aeg juriidilises rägastikus pere ühendada saab liiga kiiresti otsa

Joosep Ehasalu vaatas Eeva Mägi dokki, mis õnnestus tänu režissööri ja pere vahelisele jäägitule usaldusele.

Küsimus „Kellele ma naeratan?“ täispika dokumentaalfilmi pealkirjas mõjub pärast vaatamist eeterliku ja haprana. Siin peitub omajagu valu, võlu, isegi poeetilist liialdust. Juba filmi alguses saame teada, et tegemist on audiovisuaalse kirjaga, mille adressaat, kirjutaja ning vorm filmi kulgedes muutuvad. Loodud liit juristi taustaga režissööri ja oma õiguste eest võitleva pere vahel tundub andvat kindla ja ohutu pinnase filmiloo jutustamiseks.

Lugu on traagiline – üksikema Mari põeb raskekujulist vähki ja loodab oma elu viimased hetked veeta kahe lapse, tütar Mia (3) ja poeg Oliveri (14) seltsis. Tütar on aga iraanlasest isa poolt perest välja kistud ning kulisside taga käib masendav juriidiline võitlus vanemate ja laste õiguste pärast. Juriidika lahkamine on aga filmis jäetud tagaplaanile, andes ruumi ning sõna inimlikkusele. Linalugu katab küll kannatuse ja ebaõigluse kibe mekk ning tegelased on vaatamata püüdlustele olukorra ees võimetud, kuid siiski ei käsitleta neid ainult kui ohvreid.