Need olid mu viis aastat väga intensiivset tööd. Sellist tööd, kus pead kümme, mõnikord 12 korda päevas olema valmis justkui otse-eetriks. Mäletan, et ükskord oli selline emadepäeva-eelne hetk. Vist isegi sattusid Lennart Meri konverents ja emadepäev olema korraga. Siis keegi soovis mulle head nädalavahetust. Mis vahetust? Siis ma taipasin: aa, niisugune asi on olemas! Nädalavahetus.

Presidendil on hästi intensiivne ja suure vastutusega töö. Mina ütlen ilma kahtlemata, et sellisele pingele ei leia naljalt võrdset. Seda saaks ehk ainult peaministri tööga võrrelda.

Viis aastat ratsasõitu, sealt edasi aga jala. Selline muutus ju mõjub.

Minule pole halvasti mõjunud. Esimesel aastal üritad vastu võtta hästi palju koostööpakkumisi, sealhulgas pakkumisi erafirmadelt. Et leida, mis su roll siin Eestis hakkab olema. Mul on see eelis, et ma pole miskine poliitik. Mul on alati võimalus öelda, et nüüd tegelen rohkem ettevõtetega. Täna seda teengi ja see mulle väga meeldib.

Eelmisel korral proovisin sinuga siin „Luige lugudes“ arvustada valitsuse tegevust. Vastasid manitsusega, et mis me siin taga räägime. Nii vastaks keegi, kes plaanib ise poliitikasse minna.

Kui sa ei kanna ise valitsusvastutust, pead kaagutamisega ikka ettevaatlik olema. Valitsus tegi tookord paratamatult mingeid kompromisse. Ükski demokraatlik valitsus ei langeta absoluutselt optimaalseid otsuseid. Otsused tehakse parimad, mis hetke poliitilise asetusega on võimalik teha. Vahe parima võimaliku otsuse ja tehtava otsuse vahel saab mõnikord suurem kui tahaks.

Poliitikuks hakkamise kaalutlust ei olnud mul absoluutselt. Seda on minult nii palju küsitud ja enam selgemalt ei ole seda võimalik väljendada. Olin presidendi institutsiooni kaudu saanud oma populaarsuse. Kui ma selle populaarsuse oleks pööranud ühe – kuigi minu arust õudselt hea – maailmavaate toetuseks, ei oleks ma...

Täispikk intervjuu ning podcast on avatud täispaketi tellijatele.