ESSEE | Kirjanik Tõnis Tootsen: kas poleks tore, kui kas või kord aastas vaikiksid kõik

Areeni hinnangul Eesti viimaste aastate ühe parima raamatu „Ahvide pasteedi“ autori Tõnis Tootseni mõtisklus.

Võisin olla viieaastane, kui lasteaias ühel päeval käratsemine üle igasuguse piiri läks ja kasvataja järsku hüüatas: „Tasa! Kuulake!“ Rühmatoas võttis maad haudvaikus. Kõik lapsed katsusid teha, mis kästud – aga polnudki midagi kuulata! „See on vaikus,“ teatas kasvataja igatsevalt, „kas pole ilus?“ Tõepoolest, kontrast oli suur: see, mis kõrvulukustavale lärmile järgnes, oli lausa tajutav. Kõik kuulasid ammulisui, imestunult. See hetk ja õppetund, mis sündis ilmselt kasvataja siirast ahastusest, on siiamaani selgelt meeles. Esimene vaikusekogemus, mida mäletan.

Veerand sajandit hiljem, 30aastasena, seisin metsaojakese ääres ja katsusin salvestada vaevukuuldavat vulinat. Varsti peatus mu selja taga ATV. Selle juht märkas karvast mikrofoni ja röökis imestunult üle mootorimörina:

„Mida siin salvestada on?“

Ei taibanud talle kahjuks vastata:

„Tasa! Lülita mootor välja, siis kuuled.“

Enam-vähem samast ajast meenub üks vaikne õhtusöök. Kala ja juurvilju tükeldavate nugade-kahvlite klõbin oli hästi kuulda. Taimetark ja õpetaja Silja Pihelgas märkis, et teatrikunstnik Mae Kivilo suudaks kindlasti anda suurepärase „Ööülikooli“ loengu.

„Mul ei ole millestki rääkida,“ sõnas Mae tagasihoidlikult.

„Siis saad sellest vaikida,“ naeratas Silja kavalalt. „Olekski tore saade, vahepeal teatatakse selgituseks: vaikimist jätkab Mae Kivilo.“

Sealt edasi unistades: kas poleks tore, kui kas või kord aastas vaikiksid kõik raadio- ja telekanalid, jääksid tühjaks kõik poed ja bussid ja leheveerud? Kui kas või üks kord aastas kõik korraga vaibuks. Päev otsa mitte midagi teha ja vaikida – mis saaks olla lihtsam, vaevatum, energiatõhusam...

Kas poleks tore, kui kas või kord aastas vaikiksid kõik raadio- ja telekanalid, jääksid tühjaks kõik poed ja bussid ja leheveerud?

Ja ometi, kui natuke edasi fantaseerida, hakkab ennast ilmutama selle unistuse utoopilisus. Kas kõiksugu kriisitöötajad saavad endale sellist luksust lubada, ühel päeval lihtsalt käed rüpes istuda? Või elektri- ja veevarustuse eest vastutajad? Või terve transpordisektor? Ilmselt ei saa peatuda ka raharatas. Kujutada ette, kuidas meie börsimaaklerid vuntsid kokaiinist puhtaks pühivad ja kolleegidele pidulikult teatavad, et vat homme on vaikuse päev – nemad siis ei kauple. Ja mida peaksid tegema diplomaadid-ministrid? Või turistid ja lapsed? (Kas polegi neis midagi sarnast?) Ja nõnda edasi. Loendamatud köidikud seovad meid laiema ajaloolise inertsiga. Selle niidistiku läbiraiumine kas või ainsamaks kollektiivseks vaikuseminutiks tundub täiesti võimatu.

Ja ometi – kui lihtne on see üksikisiku tasandil! Ei midagi vaevatumat! Küllap saaks asjaga hakkama ka mõni väiksem küla või asula. Sealt edasi muutub inimmass kuidagi liiga inertseks. Vaatamata sellele, et kõik vajalikud eeldused on just nagu olemas, eraldi võetuna: börse on ennegi mõneks päevaks suletud, pole juhtunud midagi; tormid ja streigid on ära jätnud hulganisti maiseid ja taevaseid sõite; laulupidude aegu tulevad kokku kümned tuhanded inimesed, et midagi koos teha, silp-silbilt sama laulu laulda; mõnigi telesaade koondab samal ajal „ühele lainele“ sadu tuhandeid(!) eestlasi; maailmas on organisatsioone, mis peavad võrreldavate masside koostööd koordineerima absoluutselt iga päev jne.

Selle suure sumina keskel peame endid vabadeks tegutsejateks, omaenese saatuse seppadeks, kaitsjateks, päästjateks, võitjateks ja jumal teab kelleks – ja ometi pole me vabad keset seda Tohutut Tegemist mitte tegema, mitte sumisema, kas või korraks, üheks minutiks! Me pole võimelised isegi kõige lihtsamaks, kõige vähem vaeva nõudvaks, aga usume, et oleme vabad tegema palju keerulisemaid asju, et „teeme ajalugu“. Selle paradoksi valguses on päevselge, et on täpselt vastupidi: ajalugu teeb meid. Pidurdamatu, masinlik marss – kuhu, milleks?

Kui palju tõeliselt väärtuslikku ja vajalikku sünnib praeguses rahutus kollektiivkibeluses?

Pidur on tegelikult olemas. Ma ei tea, miks tast gaasi kõrval nii vähe juttu tehakse. Ilmselt progressihullusest haaratud ajavaim on selline: siililegi selge, milline pedaal edasi viib. Kui räägitakse millegi „pidurdumisest“, tähendab see enamasti halba. Oravaratta hoog ei tohi raugeda. Sellist pimedat sihikindlust kehastab hästi ka koolisüsteem: kui palju rõhku päheajamisel ja kui vähe kõigi nende vaeste peade teadlikul tühjendamisel, mingi eluterve, lausa eluvajaliku ruumi märkamisel ja loomisel. Kõlab lausa napakalt: koolis ja pead tühjendada! Aga üht pole ju teiseta. Kui järjepanu ainult täitmisega tegeleda, peab kuskil miski järele andma, rebenema. Mis see „miski“ on, ei pea pikalt nuputama. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi uuring tuvastas 2021. aastal, et tahtlikku enesevigastamist esineb kolmandikul Eesti koolilastest.

Jahmatav, kui palju tähelepanu osutatakse teadmistele ja kui vähe sellele, kuhu need teadmised paigutuvad. Kuigi kunagi peeti tõelise tarkuseni juhatavaks maksiimiks just: „Tunne iseennast!“ Ei, luuletused on vaja pähe õppida ja kõik. Kes nad pähe õpib, on täiesti kõrvaline, seda ei tuvasta ka PISA test. 12 aastat katkematut „Kuldvillakut“... Vaatamata sellele, et luuletused lõpetavad tegelikult äärmiselt põnevas kohas, salapärases mänguruumis: psyche’s. See vaene liblikas jääb vist alatiseks „tarkuse templite“ kandiliste silmakoobaste vangi laperdama: õue, õue, õue! Tähelepanu pööratakse talle äärmisel juhul niipalju, et aetakse vahel kärbsepiitsaga taga. Kuni tiibadest on alles rootsud.

Mis on sel kõigel pistmist vaikusega? Aga kas Sa seda teksti lugedes siis ei kuule seda veidrat vaikust, milles minu sõnad kajavad Sinu enda häälega? See ongi see mänguruum, millest ma räägin ja mille tundmaõppimisele peaks kooliski oluliselt rohkem keskenduma. Selle kõikemahutava ruumikuse tähelepanelik, teravdatud tajumine oleks ka vaikuse päeva sügavam mõte. Kui seda mänguruumi tundma ei õpita, siis mängib ta meiega – sealt hakkab pihta enese (ja teiste) vigastamine.

See salapärane ruum suhestub temas vilksatavate tunnete või pildikeste või nende va pähekulunud luuletustega umbes samal moel nagu vaikus helidega. Huvitav on metsas istuda ja igasugu helisid kuulata: suurt kaarnate kokkutulekut või sügisese okkasaju krabinat või seda, kuis mõni käbi kukkudes kuuseoksast ksülofonipulga teeb. Ja ometi, ka kõige ilusamad helid tõmbavad tähelepanu endale, sikutavad kuulajat mingis suunas. Ei pea üldse kõrvu teritama, et kuulda üha valjenevat häält – me tähelepanu koondub sellele täiesti sundimatult. Oleme täielikult müra meelevallas, kui just näppe kõrva ei torka. Ainult vaikus laseb lihtsalt olla – ta ei sikuta sind mitte kuskile. Ta on suunatu. Kui ta kord maad võtab, siis on ta kõikjal, ja temas istudes muutud ise kah kuidagi mõnusalt sihituks. Väga tervistav on midagi sellist regulaarselt kogeda.

Kui räägitakse millegi „pidurdumisest“, tähendab see enamasti halba. Oravaratta hoog ei tohi raugeda.

Sealt siis unistus vaikuse päevast. Mitte üle maa heljuvast süngest ja tagatipuks ka kohustuslikust hauarahust, vaid kõigi koostöös sündinud õrnast eluskoest, ühisest hingamisruumist, milles lihtsalt ollakse ja lastakse olla. Telefon jääb kinni. Ja arvuti. Ja raadio. Ja raamat. Ja suu. See üks päev lihtsalt olla! Vabatahtlik voolukatkestus. Kusjuures mida rahmeldavam elu, seda vähem peab ootama, et tunda kihelevat kibelust, mille märkamist ja taltsutamist peaks õpetama juba koolis. See kibelus ongi ajalooline inerts, meie eluratta hoog. Nagu Matti Milius nuiab ta: „Anna üks pilt! No kuule, anna üks pilt!“ Aga sa ei anna, ei pilti ega heli. Lihtsalt jälgid seda nuiamist. Alles vaikuses saab toda hoogu päriselt vaadelda, küsida: kust ta tuli, kuhu ta mind viib, ja kas ma üldse tahan sinna, kuhu ta tõukab?

Loomulikult võib igaüks selliseid pühi pidada juba praegu, kas või aasta ringi. Aga heli-, info- ja mõttemüra on tegelikult samasugune kollektiivne probleem kui jäätmetega seonduv. Nii et kujutleda üht päeva, kus selle probleemiga tegeldakse koos, kus mörisevatest mootoritest tühjadel tänavatel näed teisigi vaikussevajunud jalutajaid... Selles kujutluses on midagi lummavat. Koos vaikimine oleks suurem märk intelligentsusest kui see lakkamatu koos lobisemine. Üksainus päev, mil rumalast kibelusest on ühiselt võitu saadud. Üksainus päev, kus me ei pane midagi juurde kõigele sellele, mis niigi on.

Kindlasti leiduks neid, kes „vabanenud“ detsibelle enda huvides ära kasutaks. Aga üleüldise vaikuse foonil mõjuks ehk ka ruuporiga propagandist kuidagi hoopis teistmoodi, kaastunnet äratavalt ja õpetlikult: ahhaa, selline ongi inimene, kes ei suuda hakkama saada endas pakitseva kibelusega; kes ei suuda ohjata omaendagi tähelepanu – aga tahab valitseda teiste oma...

Ka lapsi ei maksa alahinnata. Vaikuse päev võib mõnelegi neist meelde jääda sama elavalt kui mulle too 30 aasta tagune vaikus, mis rühmatoas järsku maad võttis. Ja kui politseinikud, kiirabiarstid ja tuletõrjujad ka päris käed rüpes istuda ei saa, siis ilmselt poleks neil midagi selle vastu, kui ühel päeval töökoormus hüppeliselt langeks. Ja turistid? Mine tea, võib-olla sõidetaks siia lausa sellist imepäeva imetlema, vägevast vaikimisest osa saama? Kuigi jah, ilmselt just sellest suunast saab mu ilus fantaasia veelgi surmahoope: miski eluvajalik muutub lihtsalt fetišeeritud formaalsuseks. Gucci paiskab müügile kullatud luksussuutropid, „minu vaikus on vaiksem kui sinu oma“ jne. Ja kui asi ei päädikski võistuvaikimisega, siis kui kiiresti saaks vaikuse päevast lihtsalt üks tüütu kohustus, millest ükskõik kuidas mööda hiilida?

See ju ongi juba juhtunud. Iganädalase hingamispäeva pidamine on/oli ju lausa üks kümnest käsust: „Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija...“ Lisaks on ridamisi rõhutatult vaikseid kirikupühi: hingedepäev ja praegune jõuluaeg ja terve vaikne nädal koos suure reede ja vaikse laupäevaga. Kes sest kõigest enam hoolib? Ometi on rahvapärimuses säilinud lihtne ja läbinägelik hoiatus: vaiksel nädalal ehitatust saab tuleroog. Ehk: kui lisaks tõusulainele suudame näha ka mõõnalaine, tagasitõmbumise, vaibumise vajalikkust, siis alles selle pinnalt, puhanud ja terve vaimuga oleme võimelised looma midagi kestvat. Kui palju tõeliselt väärtuslikku ja vajalikku sünnib praeguses rahutus kollektiivkibeluses?

Kes luuletused pähe õpib, on täiesti kõrvaline, seda ei tuvasta ka PISA test. 12 aastat katkematut „Kuldvillakut“...

Saan muidugi aru oma jutu paradoksaalsusest: teha päev, kus ei tehta. Niiviisi vaikuse päevast vahutamine, trükimusta kobrutades, meenutab iroonilist reakest Paul-Eerik Rummo ajalooratta-luuletusest: „kes vaikust tahab, see möirgama peab“. Ja saan aru sellestki, et kui ütlen, et me pole võimelised „lihtsaimakski“, selleks, mis nõuab „vähimat“ pingutust, siis vist luiskan. Kõik ilm sündis ju (kuuldavasti) Suurest Paugust, nii et – müra alustab ja võidab? Ilmselt oleme sündinud sügelema. Selles see asi ju ongi, et meile, nii vägevast tuulest tõugatuile on just lihtsam teha kui tegevusetult olla.

Aga siiski, kui Suur Pauk on meis kolistamisi eneseteadlikuks saanud, siis võiks seda va teadlikkust ju ka kasutada, kas või kord aastas. Vajutada korraks pidurile – et tajuda olemise pidurdamatust ja mitte keset marutuult ette kujutada, et oleme purje ise punni puhunud ja peame muudkui edasi ja edasi puhuma – muidu hoog raugeb. Ei rauge ta midagi. Hoog on vanem kui keegi meist. Kõigel on Hoog sees ja kõik on Hoo sees. Aga kuidas olla Hoos võimalikult vaikselt? Vahelduse mõttes vääriks uurimist.

Lõpetuseks veel üks mälupildike. Jälle katsusin salvestada üht üsna vaevukuuldavat heli, paksu jääkaane all mulksuvat vett, kui järsku kuulsin: mootorid. Varsti põrutas minust mööda terve rodu mootorsaane. Silmside tekkis üheainsa sõitjaga. Uduse kiivriklaasi tagant vilksatas korraks hasartne, täiesti äraseletatud pilk. Kihutajad kadusid sama kiiresti, kui tulid. Hiljem nende jälgedes kõmpides nägin, et üks oli ka võsas kummuli käinud.

See äratinistatud pilk jäi mind kummitama. Ma tundsin selles midagi ära. Iseenda. Inimkonna. Läbi sellise täishigistatud klaasi me ju maailma vaatlemegi, „aimamisi nagu peeglist“. Küll tahaks selle visiiri puhtaks pühkida. Veel parem – kiivri üldse peast sikutada. Mootori välja lülitada. Ja lihtsalt kuulata. Vaadata. Vaikselt. Tee seda ja pole mingit võimalust võsas kummuli käia. Tätte garantii!

Kui mõelda, mida tegelikult vaja oleks, on üks vaikuse päev aastas äärmiselt tagasihoidlik soov. Kuidas on võimalik, et see on võimatu? Me oleme pisitilluke riik. Meie rahvuskeha on piisavalt väike, et teha nii suuri asju, millisteks suurrahvad on täiesti võimetud.

Teha kord aastas üks kinnise suuga laulupidu, mis see siis ära pole?