Kui Mati Undil kodus raamatutest uputas, viis ta raamatupakke telefoniputkadesse

Maimu Berg leiab, et Mihkel Muti raamatut kirjanikust, lavastajast ja sõbrast Mati Undist on raske kõrvale panna, aga ka ühe sõõmuga läbi lugeda.

„Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“

Mihkel Mutt

Fabian, 2023.

471 lk.

Aastate eest sattusin esimest korda kunagisse Leedimäe koolimajja, mille seinale on kinnitatud mälestustahvel Mati Undile. Sarnasust pehmenäolise Matiga on tahvli autoril olnud raske tabada. Undi näojooned ei ole skulptuurideks või pronkstahvliteks kuigi tänuväärsed, pehmust on keeruline kõvades materjalides edasi anda, sarnasust ja ilmet tabada, pronks ja marmor eelistavad kujutada üheülbalisi ja teravamaid füsiognoomiaid.

Aga kuidas on Undist kirjutamisega? Mihkel Mutt on selle töö ette võtnud, kirjutanud oma sõbrast ja kaasteelisest, tema ajast, andnud oma Undi, lähtudes muidugi ka sellest, mida Mati Undi kohta varem on kirjutatud, aga luues ometi täiesti erilise ja meie biograafiate rivis ainulaadse teose.

Kunagi, vist 70ndate lõpus, aga ma võin ka aastatega eksida, tegi keegi kirjanike liidu täiskogul ettepaneku, et oleks aeg käivitada suur eesti kirjanike eluloosari. Käidi vist isegi välja paarid, kes kellest kirjutama peaks. Unti polnud kummaski, ei teemade ega kirjutajate nimekirjas.

Olid veel need ajad, kus oodati monograafiaid vanemate põlvkondade autoritest. Tehnika areng polnud ka nii kaugele jõudnud, et teha veel elus klassikutest videosarju, nagu sellega kümmekond aastat hiljem alustasid soomlased. Mati Unt oli siis alles nagu mingi vahepealse, ülemineku põlvkonna esindaja, „viimane põlvkond, kes kirjutas vanaviisi kirju“, nagu väljendub oma raamatus Mihkel Mutt.

Olgu öeldud, et autorite sarja uhkest ja paljusid hõlmavast ideest jõudsid lugejani mõned väljaanded, midagi muidugi ilmus, ja väga lage meie monograafiate põld, kui nii võib väljenduda, ju ei ole. Tasemelt üpris ebaühtlane, aga teistpidi ajab ikkagi asja ära. Nii säravat käsitlust nagu Mihkel Muti „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ nende hulgas ei ole.

Miks Eesti Ekspress minult selle arvustuse tellis ja miks ma sellega lõpuks nõusse jäin, kuigi, Jumal näeb, pika hambaga, ei oska ma täpselt seletada. Võib-olla oodati minult vaidlemist Mihkel Mutiga ja mingite oma versioonide väljakäimist ja mälusoppide tühjendamist, lõplikku tõde või koguni võimalikku intriigi. Sel juhul ei olnud tellijad vist veel jõudnud Muti raamatut läbi lugeda. Nii ammendavat, pieteeditundelist, läbikaalutud, delikaatset monograafiat, mis on oma objekti suhtes austav, kuid mitte tema suuruse ees lääbakil, kus on lugupidamise kõrval ka kerget huumorit ja mille valmimiseks on ära tehtud aukartustäratav hulk tööd, ei pälvi enamik loovisikuid, isegi kui mitmed neist seda vääriksid.

Mutt on kirjutanud tõsiselt ja väärikalt, samas väikese heatahtliku naeratusega suunurgas. Tekst on huvitav, loodan, et ka teistele, mitte ainult Undi ja Muti kaasaegsetele, raamatut on raske kõrvale panna, aga ka ühe sõõmuga läbi lugeda – selleks kangelasteoks on ta lihtsalt mahukas. Mitte mingit põhjust ei ole hakata detailides sorima ja väiklaselt kahtlema, kas see ikka võis just nii olla, või kangekaelselt esitama mõnda oma mälestust, mis võib olla meelde jäänud teisti kui Mutil kirjas. Selle raamatu puhul pole niisugustel küsitavatel pisiasjadel küll mingit tähtsust.

Oma peategelast vaatleb Mutt tolle kaasajas, maalides rahulike ja loomulike värvidega pildi Undi-aegsest kultuurielust Tartus ja Tallinnas. Ei mingit nostalgitsemist, hammustavat kriitikat või soigumist, Mihkli loodud taust on Undi kaasaegsetele tuttav ja äratuntav.

Kas ma saan väita, et Mutt selle raamatuga üllatas? Saan küll. See on uurimus, monograafia, analüüs, mis pakub ootamatuid, huvitavaid ja miks mitte ka väitlusele kutsuvaid võrdlusi ja hinnanguid. Unt ja Goethe? Minu jaoks tõesti ootamatu paralleel, mida autor mitmel pool üpris usutavalt, teinekord vahest naiivseltki põhjendab. (Mutt tsiteerib selles raamatus üldse just mitmeid saksa autoreid, küllap annab Undi eruditsioon selleks põhjust.)

Üks, mis Goethet ja Unti seob, on kunstianne. Siinkirjutaja puutuski Undi nimega esimest korda kokku just tema illustratsioonide all almanahhis Tipa-tapa ja Kuno Otsuse luulevihikus „Ellupöördujad“.

Tallinnas oli 1960ndate alguses Heljo Ernesaksa initsiatiivil ellu kutsutud vanemate klasside klubi, kus minagi paar korda käisin. Ühel klubi üritusel saime näha tolleaegse Tartu 8. keskkooli kuulsat almanahhi Tipa-tapa, oli ka Kuno Otsuse „Ellupöördujad“ ning juttu tehti kõige sensatsioonilisemast nähtusest, Mati Undi romaanist „Hüvasti, kollane kass“, seda sai tellida, mida siinkirjutaja muidugi ka tegi.

Uurisin nüüd oma kooliõe Helle Martise käest, mida tema sellest kõigest mäletab. Helle osales klubi tegevuses palju rohkem kui mina ja käis ka klubiga Tartus. Aasta oli tema mäletamist mööda 1963. Nad kohtusid Vello Saagega, aga Undiga, nagu ma aru sain, vist mitte, käisid Tartu kirjanike majas ja kuulasid Ain Kaalepit ja Paul-Eerik Rummot, kohal olid ka Viivi Luik ja Jaan Kaplinski. Nii tuli sõnum Tartu kirjandusimest pealinna.

Ma ise mäletan küllap sellelt käigult kaasa toodud Tipa-tapasid, ma muidugi soetasin need endale, ja Otsuse luuleraamatut, mis meile kõigile muljet avaldas. Ka Undi illustratsioonid on meeles, oli looduspilte, mis võisid olla inspireeritud Undi lapsepõlvekodu Kodu talu maastikest. Tekkis aukartus, et keegi, kes ilmselt oleks võinud Tipa-tapa üksinda täis kirjutada, oli andekas ka joonistajana.

Võib-olla tasuks siinkohal meenutada Mati Undi kunagist kurtmist mulle, et Kuno Otsus on hakanud tema, Mati, kunagi kooli ajal niisama naljaviluks kirjutatud ja avaldamata jäänud luuletusi oma nime all Tartu lehes avaldama. Sellest avaldamisest või autorluse röövist Mati ei hoolinud, pigem oli tal mure Kuno pärast, mis tollega juhtunud, et ta niisuguseid asju teeb. Ise arvan, et Kuno leidis oma sahtlist kimbu luuletusi, pidas neid omadeks ja avaldaski. Igal juhul oli see luule ajaproovile vastu pidanud.

Mati luuletusi oleksin minagi saanud oma nime all avaldada, sest neid kribas ta vahel õhtuti meie pool olles justkui muuseas, need olid andekad vemmalvärsid, millest nii mõnedki mulle siiani meelde on jäänud. Silme ette tuleb meie (Vahingu ja minu) kehva kodu idüll hämaras lambivalguses ja põrandal istuv Mati, kes oma värskelt kirjutatud värsiridu teatud autoriuhkusega ette loeb.

Meil oli seinal üks väike graafiline leheke, ma ei mäletagi autorit, see kujutas umbes 10aastast poisikest maas istumas, põlved konksus. Vaino juhtis tähelepanu, kuidas see poiss meenutab Mati Unti, tõepoolest, seesama pehmete joontega nägu, tumedad, pisut aukus silmad, ja paks juuksetukk. Mingitpidi eksootiline eesti üldises heledapäises kontekstis.

Mati silmadest kirjutab Mihkel ka, et nende pilk olla muutunud aastatega teravamaks, justkui oleks kunagine isa Augusti mahedam pilk asendunud ema Linda uurivaga. Mulle meenutas Mati pilk väikeste laste oma, nii varem kui hiljem, pigem mu oma lapse beebiea pilku kui midagi teravat või kavalat. Ma ütlesin talle seda, ta keeras selle siis rohkem naljaks.

Seesama pilk on mulle meelde jäänud ka meie viimaselt kohtumiselt. Mati tuli mulle vastu praegusel Nunne tänaval, eks ikka teatri kandis, ja ma taipasin, et temaga on asjad tegelikult ühel pool. Ma ei taha kirjeldada seda Matit, ta ei mõjunud mingi murtud mehena, aga ta oli märgitud mees. See võis olla kevadel 2005, meelde on jäänud põlispuude õrn rohelus. Ja Mati kohmetu naeratus. Ma polnud Matiga vahepeal kohtunud pärast tema lavastatud „Surma ja tütarlapse“ esietendust sama aasta aprillis.

Räägiti muidugi, et Unt on haige, aga et nii haige. Vaino oli see, kes mulle aeg-ajalt Mati elust kõneles, muu hulgas ka uuest armastusest. Mul oli Matist kahju. Uus armastus on kindlasti ilus, aga kokkuvõttes teeb elu asjata keerulisemaks. Küünikud, kavalpead ja käppadele kukkujad uute armastuste orki ei lähe.

Matiga ma neist asjadest muidugi ei rääkinud, olime ammu teineteisele kaugeks jäänud. Matiga, neil kuskil, ilmselt juba Kadrioru korteris külas käies, Mati oli üksinda kodus, olid kõneaineks kassid ja nende kummalised maneerid. Ma ei teadnud ega tea kassidest suurt midagi, see kasside jutt mõjus pigem soovina jälle kuidagiviisi epateerida. Nagu mitmed teisedki Mati jutud ja teod. See pole etteheide, vaid tõdemus.

Aga ka Goethe oli Mihkli järgi kassiinimene. Kirjeldades Mati Undi ja Vaino Vahingu suhet, lahterdab Mihkel muu hulgas Vaino koerainimeseks ja Mati kassiinimeseks. Teatavasti tappis Vaino mingi hämara meditsiiniuurimuse jaoks, mis andis talle lõpuks farmaatsia kandidaadi kraadi, hulgaliselt kasse. Aga avalikkusele on teadmata, et enne seda üritas ta saada kirurgiks ning teel selle unistuse poole oli katseloomadena hukanud ka mitmeid koeri. Ta polnud ei koera- ega kassiinimene. Koerad Spiel’e ei harrasta.

Undi raamatukogu on väärinud Mihklilt koguni terve peatüki. Kes tema sõpradest või tuttavatest poleks seisnud, täis imetlust, Undi raamaturiiuli ees, kuulates elavnenud ja hoogu sattunud Mati lugusid külalise huvi pälvinud raamatu kohta. Mulle on ta kinkinud mitmeid raamatuid, aga ka tunnistanud, et raamatute uputus kodus kasvas üle pea ning ta otsis lahendusi.

Raamatu ära viskamine ei tulnud kõne alla, Mati väljus kodunt väikese raamatupakiga ning sisenes eri telefoniputkadesse (vanem põlvkond kindlasti mäletab neid), jättes sinna mõned raamatud. Pühendusega raamatust, aga ka neist olevat mõni läinud putkaringlusse, tuli vastav lehekülg välja lõigata. Mäletatakse ka ju Mati Undi raamatukogu Tallinnas Kirjanike Maja seinal, otsekui võistlemas Smuuli pronksise bareljeefiga.

Kui ma töötasin Tartu Ülikooli raamatukogus, mis toona asus Toomel praeguses ülikooli muuseumis, siis palus Unt, et ma laenutaksin tema jaoks üht või teist raamatut, nimekiri oli tal tavaliselt kaasas. „Miks sa ise ei laenuta?“ „Ma ei tea täpselt, kuidas see käib, ja need raamatukogu naised vaatavad siis mind kahtlustavalt või püüavad aidata,“ vabandas Mati.

Kui rääkisin sellest nüüd Mihkel Mutiga, arvas tema, et tühjagi Mati kartis, pigem püüdis ennast minu ees huvitavaks teha. Mulle ei kõla see veenvalt. Panin Mati juures mitmelgi korral tähele inimpelgust, sageli peeti seda ülbuseks. Ülbe Mati küll ei olnud. Teinekord oli ta inimestest lihtsalt tüdinud. Me kõik oleme. Muidugi oli Mati enesekeskne ja meelitustealdis, muidugi tundlik kriitika suhtes.

Mäletan, kuidas mingi Tartu nooremate kirjanike seltskond avaldas Postimehes (või siis vist oli veel Edasi) Undi kohta üpris sarkastilise loo, mis minu meelest oli nii ülekohtune ja vale, et vastasin sellele väikese artikliga pealkirja all „Kes Unti kardab“. Toimetus oli seda veel illustreerinud hambuliste hundipeadega. Mati tuli minu juurde ja tänas mind nii südamlikult, et see mind jahmatas.

Tartu-periood Mati elus, mis on mulle tema elulõikudest kõige tuttavam, on tegelikult ju päris põhjalikult eri autorite poolt läbi kirjutatud. Undi tagasipöördumist Tartusse ja ühtlasi Vahingu sõpruse soojusse ma kaasa ei teinud. Mu tol ajal Tartus õppinud tütar on rääkinud, et teda hämmastas nende kahe mehe suhe. Mati kurtis oma hädasid ja muresid Vainole nagu laps isale, haledalt ja kuidagi nõudlikult, ja Vaino rahustas teda nagu kadunud ja naasnud poega. Ükskõik mis kell Mati Vainole helistas, ikka võttis Vaino kõne vastu ja rääkis nii kaua, kui Unt seda vajas.

Mihkel Mutt on oma raamatus väga täpselt ära tabanud Vaino ja Mati erilise suhte. Üks kõige kõnekamaid on see, mida Vaino oma tütrega jagas – kui 2006. aasta märtsis suri president Lennart Meri, olevat mingi väljaanne küsinud nekroloogi Vaino Vahingult. „Las parem Mati Unt kirjutab,“ vastanud Vaino. Muidugi teadis ta, et Matit enam ei ole, ei Unti, ei Lennartit.

Võib-olla see seik oli üks ajend, et ma oma mälestusteraamatus „Meie hingede võlad“ kirjutasin umbes nii, et ilma kunagise räpase ja vene sõjarditest rüvetatud, kuid vaimult ikka veel elava Tartuta ei oleks olnud olemas sellist Hermaküla, Toomingat, Vahingut, Unti. Ja et Tartust lahutatuna nii mitmedki, ka Unt, käisid alla või hukkusid. Mihkel Mutt vaidleb sellele delikaatselt vastu.

Muidugi oli Mati elu Tallinnas samuti täis loomingulisust, lavastaja õnnestumisi, isikliku elu huvitavaid käike, huumorit ja nalja, uusi inimsuhteid. Kas tasub vastandada Unti Tallinnas või Tartus, Unti kirjaniku või lavastajana, see on ju tegelikult ikka üks ja seesama Unt. Aga kuigi Unt lahkus teispoolsusse Tallinnas, on mul tunne, et eluõhtul tuli ta justkui Tartusse surema. „Ah, Vaino, kui ruttu elu mööda läheb, ja me ei jõuagi elu maiku õieti suhu saada. [---] Sinu truu Unt“ (Vaino Vahing „Noor Unt“).

Aga kuigi Unt lahkus teispoolsusse Tallinnas, on mul tunne, et eluõhtul tuli ta justkui Tartusse surema.

Ma ei ole pädev kirjutama Undist kui lavastajast, ka ei suhelnud me temaga ta Tallinna-perioodil enam intensiivselt. Aga Tartu ajast on mulle meelde jäänud Lorca „Bernarda Alba maja“ etendus ülikooli klubis. Tänuväärne näidend peamiselt tüdrukutest koosneva näitetrupi kavva. See oli noorte harrastusnäitlejate suursaavutus, kõik need tüdrukud jäid kohe meelde (ka Ela Liimeon oli teiste seas). Suurepäraselt lavastatud, väga hästi mängitud.

Arvasin hiljem Undi lavastustes selle kunagise etenduse mõju ära tundvat, kuni selleni, et ta Lorca näidendi 1982. aastal Noorsooteatris lavale tõi. Undi varasemad lavastused Tallinnas, neid käisin jõudumööda vaatamas, meeldisid. Tundsin, et olen tema huumori, iroonia ja suhtumistega samal lainel.

Meenutan: „Kapsapea ja Kalevi kojutulek“, Strindbergi „Preili Julie“. 1989. aastal etendunud Mrožeki „Tango“ tekitas katarsise, Pärnus nähtud „Vaimude tund Jannseni tänaval“ (1984) põhjustas seletamatu nutuhoo, mille tagajärjel kirjutasin nõretava ja lapsiku arvustuse. Aga aitab. Hilisemad Undi lavastused olid tasemelt kui kurikuulsad Ameerika mäed, kord tipus, siis sügaval põhjas. See on ju nii inimlik.

Mihkel Mutt arutleb selle üle, kuidas ühes kolkas sai sündida ja kasvada üles selline poiss nagu Mati Unt. Jah, kuidas! Ma ei mäleta, et Unt oleks kunagi oma maapoisi päritoluga hoobelnud (aga küllap on, kui Mihkel nii väidab) või sellepärast hädaldanud.

Maapoisiks olemine tuli neil Vainoga ka minu kuuldes aeg-ajalt jutuks, alustas ikka Vaino, kellel see oli hinge peal. Vahest sellepärast, et sõprus- ja tutvuskonnas oli mitmeid teise või koguni kolmanda põlve haritlasi suure eruditsiooni, keelteoskuse ja vanemate rikkaliku raamatukoguga. Vaino tavatses ikka hädaldada, et ta on pärit ei kuskilt. „Ma olen pärit nullkülast!“ hüüdis ta dramaatiliselt. Unt ainult naeratas mahedalt ja viis jutu mujale. Eks me kõik olnud tol ajal ju pärit kaardilt kadunud nullriigist. Siiagi sünnivad aeg-ajalt maapoisid, kellest mitmete asjade kokkulangemised vormivad suurvaime ja geeniusi. Inimese mõistatus.

Miks Mihkel Mutt selle raamatu kirjutas? Miks mõne aja eest tehti filmid Mati Undist, Vaino Vahingust, Evald Hermakülast? Ma ei tea, aga hea raamatu kirjutas Mihkel Mutt, Mati Undi teekaaslane ja sõber ning nüüd ka biograaf.

Mati Unt saanuks 1. jaanuaril 80-aastaseks.