Kui ma oleksin rikas, siis ma elaksin Linnahallis

Anne Vetikul on Linnahalliga omad plaanid.

Siis, kui ma oleksin rikas, ei elaks ma üürikorteris. Ma ei elaks ka täitsa isiklikus korteris, isegi siis, kui see korter oleks 150 m² suur ja asuks Pariisi Le Marais’ linnaosas. Üldse, Pariisis ma raudselt ei elaks, kuigi tean inimesi, kes on seal ja muud elu enam ette ei kujuta. Ei. Ma elaks Linnahallis.

Kui ma oleksin rikas, teeksin ühe kõne Kõlvartile, seletaksin talle, et niimoodi maailma ühe erakordseima hoonega ei käituta. Kõlvart ei saaks ilmselt midagi aru, nagu ei saa ta aru ka sellest, et pole normaalne, kui Tallinna linn upub iga talv pruuni lumeläga sisse. Aga olles rikas, oleks mul tegelikult savi, kas ta saab asjast aru või ei saa. Ma lihtsalt lendaks oma helikopteriga Tallinna linnavalitsuse kohale ja hakkaks sealt mustadesse prügikottidesse pakitud rahapakke alla loopima. Raha oleks nendesse kilekottidesse pakitud väga tihedalt, nii et need pakid kukuks linnavalitsuse katusele mõnusa mütsatusega. Linnavalitsuse ametnikud jookseksid katusel edasi-tagasi ja üritaksid kilekottidest väljapudenenud sajaeuroseid üksteise eest ära krahmata. Äkki mõni neist käis kunagi ööklubis Terraarium – mis asus muide linnahalliga samas kandis – peol nimega „Cashback“ ja mäletab veel neid häid aegu, kui raha sadas lae alt porisele põrandale.