NÄDALA RAAMAT | Piret Jaaksi „Taeva tütred“ pole mingi järjekordne kangelaselugu

Sveta Grigorjeva luges romaanivõistlusel kolmanda koha saanud teost, mis räägib muu hulgas Eesti poolt seni tunnistamata Armeenia genotsiidist.

Hea kirjandus võiks ideaalis olla selline, mis teeb maailma paremaks. Jah, täpselt nii eepiliselt ja sentimentaalselt seda arvustust alustangi. Ajad on lihtsalt sellised – sitad! Muidugi, see, millisena üks maailma paremana mõistab ja näeb, kipub inimeseti ikkagi erinema. Mis on ju normaalne – üleüldine konsensus asjadest arusaamisel on tõenäoliselt totalitaarne ja/või nõdrameelne ühiskond. Erinevus on hea. Küsimus on pigem selles, kuidas selles erinevuses maailma, ühiskonda, kultuuri, maalappi või kas või korterit teiste pereliikmete või üürilistega kaasperemehelikult jagada, eks?

Kogu inimese kaunis keerukuses võiksime ometigi ehk kõik alla kirjutada järgmisele mõttele: inimest ei tohi tappa! Või siiski mitte? Viimasel ajal näib nimelt pingsalt Lähis-Ida jälgides, et vastus taolisele välja käidud mõttele ei olegi kollektiivne ja entusiastlik JAH! Tuleb välja, oh aegu küll, on inimesi – ja neid pole teps mitte vähe –, kelle arvates on ühed elud siiski rohkem väärt kui teised. Eriti, kui need pole valgete inimeste elud, mis? Ja siis need inimesed istuvad sotsiaalmeedias, va nummid interneti-gangsta’d, kes lubavad aiva tühistada neid, kes ei kirjutagi alla mõttele, et teatud elud on vähem väärt kui teised. Okouu! Mõelge – kuskil pommitatakse lugematul hulgal lapsi, aga mingid tüübid arvavad, et sina kardad tühistamist...