Florian Wahl kasutab žanreid kui guaššvärve ja pilkab võrdselt kõiki ja kõike

Andrei Liimets leiab, et Florian Wahl ühtaegu naeruvääristab popmuusika klišeesid ja loob nende abil täiesti adekvaatseid bängereid.

Eesti muusikas on Florian Wahli aeg. Poptriksteri läbilöögialbum „Katarsis garanteeritud“ korjas alles tunamullu siinsamas Areeni aasta plaatide edetabelis esikoha, eelmisel aastal astus Wahl lavalaudadele Liisa Saaremäeli kontsertlavastuses „Scream Box“. Seda ajaloo irooniana vaid mõned kuud enne seda, kui esietendus Draamateatri „Onu Bella tähestik“ muusikust, kellega Wahli sageli on võrreldud.

Kuigi „Film noir“, mis on esitatud läbi eluväsinud detektiivi silmade, meenutab Bellat enam kui ükski teine Wahli senine lugu, seob neid kahte igasugustest muusikalistest sarnasustest tunduvalt enam soovimatus end selgelt määratleda lasta. End avapalal psühhopaadist nartsissistina tutvustav Wahl kasutab žanreid kui guaššvärve, mida laia muigega kokku segada – helidest moodustub sürrealistlik satiir, mis pilkab üsna võrdsetel alustel kõiki ja kõike.