ARVUSTUS | See piits toob kananaha ihule

Gregor Kulla kirjutab Prantsusmaa kalmistutelt inspiratsiooni ammutanud sepa Urmas Lüüsi näitusest ja leiab, et Lüüsi ogadega saunavihta taluks vaid surnu.

Kõik asjad on aega tunda saanud. See on miski, mis meid kõiki ühendab. Mitte miski pole püsiv. No absoluutselt mitte miski. Võiks ka öelda, et keegi meist pole terviklik. Terviklik sel kujul, et … mis asi see terviklikkus üldse on? Vaimselt terviklik? Kindlasti mitte. Füüsiliselt terviklik? Kunagi võib-olla olin. Siis kui polnud tarvis prille või nahka niisutavaid kreeme. Kunagi möödanikus.

Tuleme möödanikust ja ujume mingis imelikus olevikus, mis läheb kogu aeg meelest või kaob niisama kui tilk ojja. Need tilgad või hetked on vaid nii pikad, kui kaua kestab üks mõte. Just nagu veerev kaarikuratas puudutab maad vaid ühes punktis ning ka seistes toetub ühele punktile, nii ka kõik, mis olemas on. Sealhulgas meie. Et missugune hetk siis terviklikum on.