Üks päev Volodõmõr Zelenskõi elus. „Tema silmavaates on midagi“
(575)Ukraina presidendi võitlus Vene impeeriumiga tõi ta Eestisse.
Mõned nädalad enne jaanuari keskpaika palus välisministeeriumi protokolliosakond Radissoni hotellil broneerida mõned korrused „üheks oluliseks visiidiks“. Hotelli jaoks ei ole see midagi uut. Nende juures on ööbinud paljud tähtsad ässad ja ööbivad tulevikuski. Kui mõned aastad tagasi hotellis põhjalik remont tehti, pöörati eraldi tähelepanu presidendi sviidile – üle saja ruutmeetri heledates ja tumedates toonides õdusat luksust. Ja milline vaade! 21. korruselt üle kogu linna.
Ent kes on Eestisse tulemas, seda hotellile seekord ei öeldud. Neljapäeva hommikuni ei teadnud Volodõmõr Zelenskõi tulekust isegi hotelli omanik Viljar Arakas. Välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja Urmas Eigla sõnul saabus lõplik kindlus, et Ukraina president seekord tõesti tuleb, „nädala jooksul enne tema siiajõudmist“.
Julgeoleku mõttes nii keerulist visiiti pole Eestisse varem mitte kunagi tehtud. Radissoni hotelli juhataja Ain Käpp võrdleb seda ainult George Bushi külaskäiguga, kuid on neid, kes ütlevad, et isegi Bush ja Barack Obama tulid leebemalt. Üheks nendest on president Alar Karise sisenõunik Toomas Sildam. Ta nägi neidki külaskäike väga lähedalt, kuid seekord tulid pommiotsijad isegi tema kabinetti. Koerad peatusid kaks korda. Ühe korra jäid nad imelikult vaatama kirjutuslaua ülevalt teist sahtlit – sinna oli Sildam peitnud oma PIN-koodid. Teise korra istusid koerad suure seinakapi ette maha ning keeldusid lahkumast, kuni spetsialistidel ei jäänud muud üle, kui kapp kummuli keerata ja natuke tolmu leida.
Kaaluti, kas Zelenskõi ei võiks kohtuda ka rahvaga. Ent see jäeti ära. „Ta on liikuv sihtmärk,“ ütleb Toomas Sildam.
Sellest hoolimata riidles reede hommikul taksojuht Sildamiga, et on puhas rumalus anda kõigile teada, millal ja kus Zelenskõi viibib. Võimalik. Kõik ütlevad, et Zelenskõi visiit oli ennekõike meie riigi tänamiseks. Erilisi palveid ei esitatud isegi nelja silma all toimunud kohtumistel presidendi ja peaministriga. Seetõttu kaaluti, kas Zelenskõi ei võiks kohtuda ka rahvaga. Peatuda kusagil, tulla autost välja, lehvitada. Või kas ei võiks Ukraina lapsed tulla presidendilossi ette tervitama nii oma endise kui ka nüüdse kodumaa presidente. Ent see kõik jäeti ära. „Ta on liikuv sihtmärk,“ ütleb Sildam. Kadrioru lossi ette „lageda platsi peale“ lubati Zelenskõi panna ainult teatud ajaks. Mitte mingeid lapsi. Kiired hümnid, kiired tervitused, ja seejärel marmorseinte vahele varju.
Ideid oli veel. Ent kui poleks olnud takistuseks julgeolek, siis oleks selleks saanud meie kõigi suurim vaenlane – aeg. Kui Ukraina pool teatas, mitu tundi nad Tallinnas on, siis sai kohe selgeks, mis üldse on võimalik. Kohtumised presidendi ja peaministriga on säärastel visiitidel kohustuslikud. Jäi veel üks tunniajaline auk ning sinna palusid ukrainlased kindlasti mahutada Volodõmõr Zelenskõi esinemise riigikogule. Rohkem soove neil polnud. Peale selle, et nende president jääks siin ellu.
Kui Zelenskõi lennuk kolmapäeva hilisõhtul Tallinnas maandus ja ta lennukitrapist alla kõndis, tervitas teda esimesena Urmas Eigla. „Mul on väga hea meel Eestis olla,“ ütles Zelenskõi talle ja surus kätt. Siis tutvustati talle vastutulnuid, Zelenskõi istus autosse ja sõitis hotelli, kus tema visiidi ettevalmistamisega olid tegelenud ka mitmed sõja eest siia tulnud ukrainlased.
Hotelli uksel tervitas teda juhataja. „Tema näos oli kahe aasta koorem näha,“ ütleb Käpp. Seejärel läks Zelenskõi koos kaaskonnaga üles ning rohkem Käpp teda ei näinud. Nad saatsid talle õhtuooteks natuke Eesti maitseid (isegi täpse menüü jätab Käpp saladuseks) ning hommikul head ja paremat tema numbrituppa.
Arvestades, et Zelenskõi pidas hommikul seal tähtsat koosolekut ja väljus alles kakskümmend minutit pärast ettenähtud aega, võib olla kindel, et ta nägi, kuidas päike Tallinna kohale tõusis ning taevas tasapisi valgeks läks ja kuidas selles taevas ei lennanud ühtki raketti.
Ei mingit ordenit mulle!
„Astus toast välja ja läheb lifti poole,“ ütleb kell 9.40 üks ihukaitsjatest minu kõrval oma varrukasse. Ihukaitsjaid on terve Kadrioru loss täis. Mõningad on tuttavad näod. Üks on Eesti meister poksis ja teisega olen sattunud rääkima kunstinäituste avamisel. Ta tegi mõned aastad tagasi edukad katsed presidendi ihukaitsemeeskonda ja ütleb, et „kõige olulisem oli vaimne pool“. Nad puutuvad kokku selle maailma vägevatega ning narriks ei tohi jääda.
Lossi ees silutakse vaipa, mida rahe peksab. Presidendi kantselei protokollijuhataja Riina Aasma oli eile õhtul olnud sealsamas, et Boldi kullerilt pitsa vastu võtta. Ta oli andnud täpsed suunised mitte minna peaukse juurde, kuid vaene võõramaalane oli läinud just nimelt sinna – turskete politseinike, sõjaväelaste ja ihukaitsjate epitsentrisse oma pepperoni-pitsa tellijat otsima. „Ma ei usu, et ta enam Eestis on,“ ütleb Aasma ega täpsusta.
Alar Karis on ootevalmis. Ta on rahulik nagu tavaliselt, ei räägi üleliia palju, poetab mõned naljad, siis astub paar sammu tagasi ja mõtleb millegi üle. Temast mitte väga kaugel istub toolil veidi äraolevalt tema välisnõunik Celia Kuningas-Saagpakk. Mõned päevad tagasi tuli ta Vatikanist. Ta oli varem suursaadik nii Itaalias kui Vatikanis ning kui ta kutsuti presidendi välisnõunikuks, säilitas Kuningas-Saagpakk oma saadikukoha Vatikanis.
Paavsti vastuvõttudel on võimalik kohtuda kogu maailma diplomaatidega. Vestlustest saab järeldada, mida räägivad venelased – ja milles nad maailma veenda püüavad. Kuningas-Saagpakk jõudis tagasi, rääkis presidendiga ja koos otsustati, et agressori valed tuleb maailma palge ees ümber lükata. Järgmise võimaluse selleks pidi pakkuma pressikonverents pärast Zelenskõiga kohtumist.
Ühel hetkel hakkavad õuest kostma helikopterite helid. Siis märkan, et iPhone ei saada enam sõnumeid välja – kuid see on ilmselt paranoia. Läheme õue, seisame rahunenud jaheda ilma käes. Järsku tõttab keegi rivis seisvate kantselei töötajate juurde, kelle varbad on just jõutud punase vaibaga täpselt paralleelseks ajada. On segadus. Inimesed pudenevad laiali. Sosistatakse. President on tahtnud anda Ukraina sõdurile Eesti kõige kõrgema sõjalise autasu ning ulatada selle Volodõmõr Zelenskõile, kuid Zelenskõi oli teel hotellist Kadriorgu andnud teada, et ordeni ümber pole tseremooniat vaja. Raputatakse päid. Nuputatakse.
Siis saabub Zelenskõi auto ja varbad pannakse tagasi vaiba äärde. Zelenskõi tuleb välja ja koos temaga mingi selgitamatu karisma. „Ta meenutab rokkstaari,“ saadab hiljem üks Eesti lavastaja sõnumi. Zelenskõi ei tee iseenesest midagi erilist. Seisab ja kuulab hümne. Teeb kohustuslikud jalutuskäigud sõdurite ees, vaatab nina all vehklevat mõõka. Siis tervitab presidendi kantselei töötajaid. Olen mõne meetri kaugusel ja märkan, et ta vaatab kõigile korraks otse silma. „Ta jääb meelde,“ ütleb Sildam hiljem. „Tema silmavaates on midagi.“ Need, kes tema kätt suruvad, ütlevad, et pigistus olevat olnud tugev.
Karis on prožektorite kustudes näinud ka üht teist Ukraina presidenti. Väsinud. Kurnatud. Laseb plaadi pealt. Ärritub. Kuid seekord mitte.
Seejärel sulgub Zelenskõi Karisega suletud uste taha ja nad räägivad kaks korda pikemalt, kui oli plaanis. „Ta oli värske,“ ütleb Karis hiljem. Kui kaamerate ees korjab Zelenskõi ennast alati kokku, siis Karis on prožektorite kustudes näinud ka üht teist Ukraina presidenti. Väsinud. Kurnatud. Laseb plaadi pealt. Ärritub. Kuid nüüd mitte. „Ma olin üllatunud, kui rahulikud kõik ukrainlased olid,“ lausub pärast delegatsioonide kohtumist presidendi kantselei ülem Peep Jahilo. Võib-olla seetõttu, et Radissoni minimalistliku disainiga tubadesse ei lõiganud täna öösel sisse õhuhäire karjed. Võib-olla seetõttu, et Baltimaad on ühed vähesed kohad, kus Zelenskõi ei pea kedagi veenma ega midagi selgitama: kõik on selge sõnadetagi. Karis oletab, et detsembris tulnud kutse Euroopa Liidu ühinemisläbirääkimistele on andnud kõigile ukrainlastele midagi väga olulist. Ja võib-olla on see midagi muud.
„Me viskasime nalja omavahel,“ ütleb Kaja Kallas mõned tunnid pärast Zelenskõiga kohtumist. „Aga on näha, et raskus ja kurbus ei lase temast lahti. Sõda on söönud teda tohutult. Neid kõiki.“ Eelmine kord Kiievis kohtudes oli Kallas küsinud, kuidas nad vastu peavad, ja Zelenskõi tunnistas, et algul elab hing kõike tohutult läbi, aga ühel hetkel muutub õudus igapäevaseks, nii rängalt üle enam kõike ei ela. Jah, hing rahuneb veidi, kuid tekivad juba uued küsimused, ütles Zelenskõi siis. Kas ma olen kalk? Olen ma hoolimatu?
„Me ei väsi, aga me harjume ja see on veel hullem,“ ütleb Karis midagi sarnast nelja silma all Zelenskõile. Eelmisel õhtul oli Karis olnud kaua üleval, luges midagi, ja taustaks jooksid uudised rahvusvahelistest kanalitest. CNN. BBC. Ukraina kohta mitte sõnagi. „Pudipadi võtab üle,“ ütleb Karis, ja seda isegi Eestis. Just sel põhjusel oli Zelenskõi visiit tema arvates niivõrd oluline. „Me peame mõtlema Ukraina peale,“ lausub ta. Sama ütleb peaministri büroo juhataja Gerrit Mäesalu. „Selle visiidi olulisim väärtus oli see, et Eesti üksmeel Ukraina abistamisel püsiks.“ Päeval oli Karis lugenud oletusi, nagu tooks Ukraina presidendi visiit kellelegi Eestis olulisi sisepoliitilisi plusse. Ta vangutab pead.
Zelenskõi räägib Karisele, mida ta oma suurimatelt liitlastelt kuulnud on ja milleks valmistub. Sõnumid ei ole üleliia negatiivsed, kuid Karis ei kipu rõõmustama. „Retoorika on üks asi,“ ütleb ta, „tegelik elu sageli teine.“ Palju kiidab Zelenskõi Eestit, kuid seegi ei pane Karist erilist rõõmu tundma. „Me ei peaks ka ise ennast nii palju upitama,“ lausub ta. „Me peaksime rääkima tervest Euroopast ja saama aru, et kui Euroopa mingeid asju ei tee, siis tegelikult ei tee neid asju ka meie. Sest me oleme osa Euroopast.“ Räägitakse veel USA valimistest (selleks ollakse Ukrainas valmis) ja sisetülidest (need ei olevat suured, igas riigis on sarnaseid pingeid, eriti neis, kus toimub sõda, kinnitab Zelenskõi).
Siis kohtumine lõpeb. Kui saavad kokku juba suuremad delegatsioonid, jätkub Eesti kiitmine ning küsitakse teatud spetsiifilist laskemoona. Õhustik olevat olnud vaba ning naerdi palju, kui Karis nimetas kogemata Margus Tsahknat peaministriks. Kõige rohkem naerab selle üle Tsahkna ise, kui ta enne pressikonverentsi juhtumisi minu selja taga seisab ja kellegagi valjul häälel Eesti sisepoliitika hetkeseisust räägib.
Ta vist isegi naeratas
Pressikonverentsi algus viibib. Selja taga kuulen, kuidas vesteldakse Kanal 2 uuest hommikusaatest (see olevat liialt puine). Keegi naisterahvas poetab käekoti kaamerate kõrvale ja lahkub. Vaatan ihukaitsjaid. Teatud nurga alt tundub, et nende silmad ei pilgu.
Siis avatakse uksed ja presidendid tulevad sisse. Esimese asjana teatab Karis, et annetab tähtsaima Eesti sõjalise ordeni Ukraina sõdurile. Ordenit ennast ei näidata aga kordagi ja Karis liigub kohe edasi järgmistele teemadele. See oli Zelenskõi palve. Ta oli esmalt aru saanud, et orden on talle ja sellest polnud ta absoluutselt huvitatud. Sõdurid surevad kaevikutes, nende presidendi visiidid pole ordenite jaoks. Aga kui ta kuulis, et orden on Ukraina sõdurile, oli ta nõus – kuid ikkagi ilma tseremooniata, ilma piltideta, kus tema hoiaks seda ordenit käes, sest muidu arvatakse ikkagi, et orden on talle. Lihtne, inimlik, väga ukrainalik mõte. „Võimas!“ saadab hetk hiljem üks riigikogu liige Sildamile sõnumi.
Karise sõnavõtt on paberil ette valmistatud. Celia Kuningas-Saagpakk ning julgeolekunõunik Madis Roll aitasid välja mõelda sõnumi, aga see pole sõnum Eestile. Sõna „Eesti“ mainib Karis kolm korda vähem kui sõna „Euroopa“. Ta räägib sellest, kuidas harjuda ei tohi ja võit on võimalik läbi liitlaste ühtsuse ja jätkuva panuse. Kuidas sanktsioonid peavad jätkuma, Venemaa poliitiline isolatsioon süvenema, Euroopa sõjatööstus kasvama ning keegi ei tohiks puhata enne, kui Ukraina lapsed on kodus tagasi ja sõda on võidetud. Selle nimel on Ukrainal õigus rünnata Venemaa sõjalisi objekte – lause, mille üle kantseleis eelnevalt veidi vaieldi, kuid lõpuks sisse pandi. Siis vaatab Karis Zelenskõile otsa, mõlemad naeratavad vaevumärgatavalt ja noogutavad vastastikku peadega.
„Eestile tulevad sõnumid Zelenskõi suust riigikogus,“ ütleb Karis hiljem. „Minu kõne oli Euroopale.“ See, mida Kuningas-Saagpakk oli kuulnud eri kohtumistel, ei olnud justkui ülearu üllatav. Venemaa peamised jutupunktid kulisside taga on otseselt seotud Venemaa peamiste lootustega. Nad räägivad, kuidas Ukrainas on sisetülid, juhtimine kukub kohe kokku, rahvas on rahulolematu, liidrid ebapädevad ning mis peamine: Ukraina küsimus ei huvita enam kedagi, nad on üksi. „Presidendi sõnum oli vastus sellele,“ ütleb Kuningas-Saagpakk. „Ukraina ei ole üksi. Meie ei jäta üksi. Liitlased ei jäta üksi.“ Täna oli fookus Eestil, täna levisid siit uudised üle maailma, ja seda võimalust tuli kasutada. Temagi on ettevaatlikult optimistlik. Ta usub, et Venemaa on nõrgenemas, meil tuleb vastu pidada kaua vaja, me lihtsalt peame vastu pidama. Kuid temagi ei usu, et Venemaa lähiajal muutuks – kui üldse kunagi.
Zelenskõi on pressikonverentsil heas vormis. Ta kontrollib ruumi, lastes pilguga sellel rännata ja vaadates taas inimestele otse silma. Tema kõnerütm on tempokas ja see ei kaota kordagi kiirust, kuigi ta loeb kõnet, mis alles mõni aeg tagasi libises välja allkorruse printerist. Siis vastatakse küsimustele ja Zelenskõi ei kaota närvi, kui temalt küsitakse Eesti pealinnas, miks ei võiks Ukraina leppida vaherahuga. Hiljem tsiteeritakse maailma ajakirjanduses just seda vastust kõige rohkem. Räägitakse NATOst ja liitlastest ning kui jäänud on veel Karise lõpusõnad, libiseb Zelenskõi pilk kogemata suurtest lossiakendest välja. Ta unustab ennast mõneks sekundiks sinist taevast vaatama, pilk tardunud.
Selja tagant vaadates meenutab Karis kedagi, kes on kodust ära saatmas kaugelt tulnud olulist inimest. Ta ei liigu.
Või kas see oligi enese unustamine? Fotograaf ütleb hiljem, et Zelenskõi kurb ja traagiline nägu on fotogeeniline, aga kui ta lossist välja astus ja korraks värskes õhus oli, olevat ta lihased lõdvenenud ja ta vist isegi naeratas. Siis surutakse Zelenskõi taas kuulikindlasse Mercedesesse, mille aknad olevat kümme sentimeetrit paksud.
Karis seisab tema auto kõrval, kuni see liikuma hakkab. Selja tagant vaadates meenutab ta kedagi, kes on kodust ära saatmas kaugelt tulnud olulist inimest. Ta ei liigu, selg on veidi kühmus, ja ootab paratamatut lahkumishetke. Siis keerab ta ringi ja tuleb lossi tagasi. „Läks ainult tund üle,“ ütleb Alar Karis. „See pole midagi.“
Ümberkirjutatud kõne
Stenbocki majja jõudes tervitab Kaja Kallas Ukraina presidenti trepil. Siis minnakse ühte paljudest selle maja kabinettidest ning Kallas kingib Zelenskõile pusa kirjaga Kaitsetahe. Selle kingi mõte tuli alles eelmisel õhtul ühel kaitseministeeriumi ametnikul. Pusa otsiti välja ja saadeti seejärel erikontrolli. Mis puudutab mõrvasid, siis on venelased loomingulised.
Kui Kallas mürkidest puhta pusa Zelenskõile ulatab ning selle selga panna palub, sest see oleks Eesti rahvale oluline, nõustub Zelenskõi ilma puiklemata. „Kaitsetahe on miski, mille ukrainlased meile andsid,“ ütleb Kallas. „Ja see seob meid.“ Gerrit Mäesalule tundub, et Zelenskõi jaoks oli ukrainlaste võitluse ja Eesti kaitsetahte vahelisest tugevast seosest kuulmine midagi uut.
Kallase ja Zelenskõi vestlus on inglise keeles, mida mitte ainult Zelenskõi, vaid kõik Ukraina liidrid on sõja ajal palju juurde õppinud. Enam pole vaja tõlki, kes veel mõni aasta tagasi Kallase ja Zelenskõiga ühes ruumis pidi olema. Nad arutavad, kellega Euroopa poliitikutest on vaja rääkida, keda veenda, kuhu suunas lükata. Täpsemalt ei tohi ega taha Kallas rääkida. „Euroopa ühtsus ei ole murenemas,“ lausub Kallas siiski. Praegused liidrid on oma lubadused andnud ja sõnu süüa ei saa, kuid uued valimised ja uued juhid võivad kaasa tuua muutuse. Midagi ei ole veel võidetud. Pikk maa on veel minna.
Kui nende pressikonverents lõpeb, minnakse ühisele lõunasöögile suuremas seltskonnas. Õhkkond on ühel kohalviibinu sõnul mitte eriti formaalne ega kange. Pakutakse peeditoitu ja punast liha. Zelenskõile iseloomulikult laseb ta rääkida ka oma kaaskondsetel, kellega rollid on jaotatud: Zelenskõi hooleks on suur pilt, väärtused, veenmine, ja teised tegelevad detailidega. Ukrainlased paluvad abi suuremate Euroopa liitlaste nügimisel ja nende avalikkuse mõjutamisel, kuid laiemat soovide nimekirja meie valitsusele neil laua ääres ei ole. Lõuna lõppedes on jäänud Zelenskõi kõneni riigikogus sedavõrd vähe aega, et pikemad kohtumised parlamendi juhtidega jäetakse ära.
Kõigele lisaks muudab ajaloo käiku pusa. Zelenskõi sulgub nõunikega omaette ning hakkab kõnet ümber tegema. See võtab aega ja riigikogu suures saalis käib sumin, kuni lõpuks Zelenskõi saabub. Tema kõne algab eesti keeles, ta on Eiglaga just enne häälduse läbi käinud. „Ta on väga kiire õppija,“ ütleb Eigla.
Seejärel kõneleb Volodõmõr Zelenskõi Eesti parlamendiga. Endiselt kirglikult, emotsionaalselt, täpselt – ja nii juba kaks aastat järjest iga mõne päeva tagant. „See kõne oli selle visiidi olulisim sündmus,“ lausub Mäesalu. Nüüd nägid riigikogu liikmed, meie seadusandjad, Zelenskõid oma silmaga ning see on midagi hoopis muud, kui vaadata teda telekast.
„Tema näost oli näha miljonite Ukraina inimeste raskused, aga mitte väsimus,“ ütleb end Ukraina lippu mähkinud Kristo Enn Vaga. „See andis selge signaali, et meie ei tohi Ukraina abistamisest ja meie liitlaste veenmisest väsida.“ Midagi sarnast ütleb Tõnis Lukas. Ta vaatas Zelenskõid ja tundis, et on ajaloolise hetke osaliseks. „Kui maailma suurkuju sinust meetri pealt möödub, jääb see hetk eluks ajaks meelde. Tajutav võimas positiivne energia.“ Mõni minut hiljem saadab ta sõnumi. „Mõelda, milline kogemus sellesse mehesse on kuhjatud.“
Kui maailma suurkuju sinust meetri pealt möödub, jääb see hetk eluks ajaks meelde. Tajutav võimas positiivne energia.
Tanel Kiigele meenus kuulates sõja esimene päev. Ta oli toona kodus ja valmistus minema Pika Hermanni juurde, kui tulid sõnumid. Järgmistel päevadel oldi Euroopas veel optimistlikud. Arvati, et Emmanuel Macron helistab Vladimir Putinile ning ongi mure lahendatud. Tänaseks on sellest päevast möödas pea kaks aastat, juhtunud on meie kõigi eludes kohutavalt palju, kuid Ukraina jaoks seisab Kiige arvates aeg mõnes mõttes paigal. „Sõja võitmiseni on võimatu normaalset elu elada,“ ütleb ta. Ängitsus ja pidev pinge, mida tema ees kõnelenud Zelenskõi ilmselt tunneb, on Kiige jaoks hoomamatu. „Oli näha, et ta on kurnatud, aga täis otsusekindlust ja kaitsetahet,“ lausub Mario Kadastik. „See kõne oli küll lühike, aga väga sisukas.“
„On väga võimas rahvas, kelle juht meile kõneleb, ehkki korruptsioon on nende nuhtluseks,“ mõtleb Jaak Valge kõne ajal. Kuid siis tulid seoses Zelenskõi sõnumiga ka teised mõtted. „Kas Eesti poliitika toetab ikka kõige efektiivsemalt Ukrainat, meelitades meile inimesi, keda Ukraina ise vajab? Me peaksime Eestis toetama rindemeeste perekondi, aga mitte desertööre, kellel pole lubatud Ukrainast lahkuda,“ mõtleb Valge.
Oma kõnes kordab Zelenskõi veel kord üle selle, mida me justkui teame, aga mis aja jooksul võib üha vähem meid liigutada. Ma püüan ette kujutada, mida tähendaks Ukraina sõda Eestis? Kuidas oleks see tunne, kui meie istuksime Tallinnas, aga teaksime, et Võru linna enam ei ole. Valga on maha põletatud. Põlva pühiti rakettidega tee pealt ja Elva tänavatelt leiti kinniseotud kätega tavalisi inimesi, kuuliaugud peas, kellest nii mõndagi me tundsime? Mis tunne see oleks, kui meie kuulaks riigikogus kõnet, aga järgmisel hetkel kostuksid Vabaduse väljakult õhusireenid ja me peaksime vaatama ruttu äpist, kas seekord on aega keldrisse jooksmiseks kaks minutit või kolmkümmend sekundit? Mis tunne see oleks, kui õhtuti kostuks Paide ja Põltsamaa kandist kumedat rakettide müra, iga päev kuuleksime kellegi sõbra või tuttava või nende laste surmast, ja kui me ootaksime teiste riikide abi, sest sellest sõltub kõik, aga seda ei jätkuks, see tuleks aeglaselt, seda tuleks vähem, kui ette nähtud? Mis tunne see oleks?
Kõne lõpuosa on Zelenskõi jaoks uus. See tõukub pusa peal olevast kirjast, kuid ta ei kaota tempos ega usutavuses. Küsimus pole siin ainult näitleja ettevalmistuses või retoorika tehnilistes detailides. Zelenskõi suudab täita ruumi kõige olulisemaga – energiaga, veenvusega, väärtustega. Üksikisiku roll ajaloos ei ole kuhugi kadunud, ütlevad hiljem nii mõnedki. Kui ei oleks Zelenskõid, oleks mitte ainult Ukrainas, vaid ka Eestis asjad praegu teisiti. Asjad oleks palju palju halvemini.
Kui Zelenskõi kõne lõpetab, tehakse ühispilt riigikogu liikmetega. Sinna trügib ka saadik, kes koos oma meessõbraga rääkis telesaates, kuidas Venemaa proovib iga hinna eest tavaliste ukrainlaste elusid säästa ning Ukraina peaks sõjaväelased oma linnadest koheselt minema viima. Kui sõda oli kestnud peaaegu aasta, kutsus ta Eestit üles suhteid Venemaaga soojendama. Zelenskõiga ühe pildi peale tahab saada ka deputaat, kes kirus enne valimisi Eestit, et see on andnud oma relvastust Ukraina kaitsmiseks ning nädal tagasi nimetas neid, kes „hurraa hüüdes moevärvi lindikest“ rinnas kannavad, venestamispoliitika heakskiitjateks. Sealsamas poseerib ka keegi, kelle sõnul juhindus Putin Krimmi vallutamisel Venemaa riiklikest huvidest, mis oli Putini kui presidendi otsene kohus. Nüüd tahavad kõik kangesti Zelenskõiga ühe foto peal olla. „Nad hakkasid kartma tema moraalset üleolekut,“ ütleb üks inimene.
Kui Zelenskõi on lennukisse jõudnud, on ta kokku Eestis olnud vabas õhus vähem kui kümme minutit.
Väljas paistab kevadine päike. Zelenskõi pakitakse taas kokku ning ta kihutab lennujaama poole. Seal ütleb ta hüvastijätuks veel mõned sõnad ning kõige viimasena surub lennukitrapi juures kätt Urmas Eiglal. „Aitäh visiidi korraldamise eest,“ ütleb ta ning kõnnib otse lennukisse, raiskamata aega poliitilistele tseremooniatele nagu trapi pealt lehvitamine. Kui ta on lennukisse jõudnud, on ta kokku Eestis olnud vabas õhus vähem kui kümme minutit. Maailmas ilmub aga üle 800 artikli tema siinviibimisest ja kõnest riigikogu ees.
„Ta oli äärmiselt sümpaatne,“ ütleb Eigla päev hiljem. Ta saatis Ukraina presidenti kogu visiidi jooksul, nägi tema erinevaid olekuid. „Ma imetlen siiralt kedagi, kes säärase pinge all on suutnud jääda inimeseks,“ ütleb Eigla. „Ta pole kalestunud, vaid vahetu ja inimlik.“ Veel samal öösel sõidab Zelenskõi rongiga juba oma kodumaa poole, mida lakkamatult ründavad mõrtsukad oma relvadega ja mille kaitsmiseks on endiselt liialt vähe vahendeid. Selja taha on jäänud taas üks päev, millel oli ainult üks eesmärk – et Ukraina jääks ellu. Ja koos Ukrainaga ka teised.
Meie kiirustame pärast kõnet tagasi Kadriorgu. Presidendil algab varsti Miiamilla lastemuuseumi avamine. Venemaal on hakanud selleks ajaks ilmuma esimesed umbes sajast artiklist, kus Karise avaldust Venemaa-vastaste löökide kohta nimetatakse „šokeerivaks“ ja „tõeliseks provokatsiooniks“. Kaja Kallas sõidab õhtul ühe valla reformierakondlaste üritusele. Mina lähen joon ühe tee ja puhun ettevaatlikult peale, et jumala eest oma keelt ei kõrvetaks. Järgmisel päeval puhkeb tuisk ja Lätist tulevad küsimused, miks Zelenski nende parlamendi ees ei kõnelenud.
