Aasta eest leiti Lasnamäe tühermaalt jõhkralt tapetuna 54-aastane Irina. Ekspress avastas arhiivimaterjalidega tutvudes, et Irina tapnud noormees rääkis politseiuurijatele juba kümme aastat tagasi, et võitles teismelisena sooviga inimesele haiget teha.
2023. aasta 15. jaanuari õhtul ootas Irina elukaaslane naist koju.
Lasnamäel lillepoes töötanud Irina oli just tööpäeva lõpetanud ja mehega telefonitsi kokku leppinud, et sõidab toidupoest läbi, ostab kala. Mees pani kartulid juba keema.
Kell oli 18.11, kui Irina töö juurest välja astus.
Kodus pidanuks ta olema pool või kolmveerand tundi hiljem.
Aga Irinat ei tulnud.
Naise telefon oli välja lülitatud ja mees sõitis teda autoga otsima. Tiirutas ringi, käis Irina töökoha juures. Ei kedagi.
Irina telefon oli veel järgmisel hommikulgi levist väljas või välja lülitatud, ja mees läks politseisse.
Irina elutu keha leiti päev hiljem Lasnamäe tühermaalt.
Unistas floristiks saamisest
Irina oli kena, usaldav ja avatud olekuga naine. Oma mehega oli ta koos juba peaaegu kakskümmend aastat.
Nooremana oli töötanud Pelgulinnas lasteaias abiõpetajana.
Siis tegi ta teoks oma kauaaegse unistuse – õppis floristiks ja avas Lasnamäel oma lillepoe. Müüs lõikelilli ja toataimi. Õpetas ostjaid, kuidas taimede eest hoolitseda. Kodurõdul kasvatas ta suviti tomateid ja kurke, elutoas orhideesid.
Talle meeldis lugeda raamatuid lilleseadest ja tarokaartidest.
Naise elukaaslane räägib, et pärast Irina surma vajusid kodus orhideed longu.
Hingel oli üks must asi
Oma elu viimasel kevadel tutvus Irina 29aastase Dmitri Voroniniga.
Dmitri, tumedate juuste ja nurgeliste näojoontega mees, hakkas käima Irina lillepoes. Istus korvtoolis, jõi teed, ajas juttu.
Kui Dmitrile tundus, et Irina lillepoes käib liiga vähe kliente, püüdis ta ostjaid poodi meelitada. Irinale see ei meeldinud.
Dmitri sõitis ringi miniautoga ja teenis elatist Wolti kullerina.
Mehel oli tihti igav. Kulleritöö ei pakkunud piisavalt pinget.
Aga muidu pidanuks Dmitri elus kõik korras olema. Vähemalt väliselt.
Tal oli armastav tüdruksõber, 21aastane Niina (nimi muudetud).
Noored elasid uuselamurajoonis pisikeses korteris.
Niina räägib Ekspressile, et Dmitri oli tema vastu alati hea. Ta kutsus teda Dimaks.
Nad jõudsid koos elada kaks aastat.
„Mulle meeldis, kuidas Dima minusse suhtus,“ meenutab Niina. „Ta turgutas mind alati üles. Kui mind nägi, ütles mulle head, tegi komplimendi. Ta ei olnud minu vastu kunagi jõhker. Igal õhtul tõi ta mulle jäätist. Jäätist ja krevette.“
Niina räägib, et Dmitri ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. „Ta oli nagu pühak!“
Niina õppis ülikoolis, aga Dmitril oli vaid põhiharidus. „Dima tundis, et tal ei ole elus nagu kutsumust,“ ütleb Niina.
Noormehe haridustee oli katkenud.
Sest ta hingel oli üks must asi.
Pirita kotiröövel
2014. aasta hilissuvel hakkas Pirita inimeste seas levima mure.
Kohalikku Facebooki gruppi ilmusid ärevad teated mehest, kes ründab naisi ja rebib nende käekotte. Tänavale oli riputatud silt, kust võis lugeda: „Pikka kasvu kõhna noormees hakkab bussipeatusest naisterahval järel kõndima ning vaikses tänavas ründab, peksab näkku ja pähe ning varastab käekoti. Palun kõigil äärmiselt ettevaatlik olla, mitte õhtul üksi tänaval olla.“
Pirita kotiröövli ohvriks langes kaheksa naist.
2014. aasta 9. august: kell 21.50 kägistati Lillepi pargis selja tagant 26aastast naist, kellelt võeti ära rahakott. Enne südaööd rünnati samamoodi veel üht naist.
11. august kell 22.20: Kummeli teel rünnati 36aastast naist, ühe käega kägistati, teisega peksti vastu pead.
14. august: röövel ründas veel kahte naist.
20. august: veel üks rünnak.
Kui politsei augusti lõpus ründaja tabas, selgus, et selleks oli toona 19aastane Tallinna Transpordikooli õpilane Dmitri Voronin.
Noormees võttis teod omaks.
Mul tekkis sisemine soov toime panna kallaletung inimesele, mul tekib sees erutus, mis sunnib mind kuritegusid toime panema ja kellelegi haiget tegema.
„Mul tekkis sisemine soov toime panna kallaletung inimesele, mul tekib sees erutus, mis sunnib mind kuritegusid toime panema ja kellelegi haiget tegema,“ põhjendas Voronin oma tegusid uurijale.
Veel rääkis ta, et selline tunne – soov haiget teha – oli teda vaevanud juba poolteist aastat enne seda, kui ta esimest korda päriselt inimest ründas.
„Siis (esimesed poolteist aastat – EE) ma võitlesin sellega, aga 2014. aasta suvel ma enam ei suutnud selle tundega võidelda ja siis ma hakkasin inimestele kallale tungima.“
Röövitud raha läks vanaema kingitud Audi ülalpidamiseks, rääkis Voronin toona uurijale.
2014. aasta lõpus määras kohus Voroninile karistuse: 3 aastat ja 10 kuud vangistust, sellest 10 kuud kohesele ärakandmisele, ülejäänud tingimisi.
Kuna kool ei teadnud, et Voronin on vangis, kustutati ta õpilaste nimekirjast.
Voroninile tehtud kohtupsühhiaatriline ekspertiis luges ta süüdivaks.
Kui Eesti Ekspress uurib justiitsministeeriumist, kelle haldusalasse vanglad kuuluvad, kas uurijatele vägivallafantaasiatest rääkinud Voroninile pakuti vangistuses viibimise ajal korrektsioonipsühholoogilist abi, vastab ministeeriumi pressinõunik Liis Lumiste, et tegu on delikaatse infoga.
Kui Voronin 2015. aastal vanglast tingimisi vabanes, seadis kohus talle mitu tingimust: ta peab edasi õppima, osalema sotsiaalabiprogrammides.
Kohtupsühholoogi Mari-Liis Mägi sõnul kuluks tingimisi ja ennetähtaegselt vabanenutele ära detailne riskihindamine, mis muu hulgas hindaks ka psühholoogilise sekkumise vajadust, et vähendada korduskuriteo sooritamise riski. Voronini kohtutoimikust Ekspress sellist hindamist ei leidnud.
Liis Lumiste sõnul peavad eksvangid, kes vanglas olles said vaimse tervise abi, vabanedes ise oma vaimse tervise eest hoolt kandma. „Teenuste jätkamine vabaduses sõltub eeskätt siiski inimesest endast,“ ütleb Lumiste.
Liis Lumiste sõnul peavad eksvangid, kes vanglas olles said vaimse tervise abi, vabanedes ise oma vaimse tervise eest hoolt kandma.
Mari-Liis Mägi hinnangul peaks aga korduskuriteo riskiga vanglast vabanenutele teenust osutama spetsialistid, kellel on eraldi väljaõpe õigusvastase käitumise riski maandamiseks.
Voronin osales pärast vabanemist vihajuhtimise koolitusel. Asus õppima täiskasvanute gümnaasiumisse. Aga see jäi pooleli. Tööle läks ta ühte Viimsi toidupoodi.
„Ametnikuga suheldes on isik olnud viisakas ja koostöövalmis,“ raporteeris 2017. aasta lõpus kohtule Voronini kriminaalhooldaja.
„You’re sorry now you trusted me“
Voronin kuulus pärast esmakordset vanglast vabanemist nende kurjategijate sekka, kelle risk sooritada korduskuritegu on teaduskirjanduse andmetel suur: noor, meessoost, juba toime pannud vägivaldseid kuritegusid.
Niinaga sai Dmitri tuttavaks tänu ühisele sõbrale, keda sidus Dmitriga armastus ühe ja sama bändi – Venomi vastu, räägib Niina. Ka Niinale meeldis teismelisena kuulata black metal’it.
Venomi lüürikas esineb satanistlikke motiive. Näiteks ühes laulus, „Sons of Satan“, laulab Venom: „You’re sorry now you trusted me / Now I command that you get down on your knees.“
Voronin „ravis“ end ise
Niina jutustab, et Dmitri üritas leida abi. Käis peaasi.ee lehel.
„Aga (teraapia – EE) kohti on vähe, vähe on psühholooge, kes oskaks nõustada vene keeles, ja erapsühholoog on väga kallis, 70 eurot kord,“ ütleb Niina.
Me kohtume Niinaga vaikses kohvikus. Niina tellib endale kummeliteed apelsiniõitega.
2022. aasta sügisel asus Dmitri Voronin end ise „ravima“. Ta hakkas tarbima punaseid kärbseseeni. Algul korjas ja kuivatas neid ise, siis tellis Ukrainast Ivano-Frankivskist posti teel juurde.
„Internetist lugesin, et neil on raviomadused,“ rääkis Voronin hiljem politseiuurijatele. „Mul on paanikahood ja tahtsin ravi saada.“
Huvi esoteerika vastu
Niina räägib, et punaste kärbseseente söömine muutis Dmitri olekut ja käitumist.
„Enne seda olid inimesel aeg-ajalt paanikahood, need võisid vähendada paanikahooge,“ rääkis Niina tunnistajana kohtule. „Need mõjusid nii, et ta hakkas tänaval olevate inimestega suhtlema. Ta võis näiteks tänaval alustada kellegagi dialoogi.“
Nii hakkas Dmitri Voronin üha tihedamalt suhtlema ka Lasnamäel lillepoodi pidanud Irinaga.
Irinat ja Dmitrit võis siduda huvi esoteerika vastu. Irinat huvitasid tarokaardid. Dmitri fännas Vene esoteerikut Vadim Zelandit.
Hiljem politseiuurijatele rääkis Dmitri, et romantilist suhet tal Irinaga ei olnud.
Korra käisid nad koos jalutamas. Ühe korra käisid Dmitri, Irina ja Irina sõbranna koos uisutamas.
Politseiuurijate kogutud tõendid näitavad, et 2022. aasta detsembri lõpus saatis Dmitri Irinale sõnumi: „Sõidame õhtul hotelli.“
„Mine ära,“ kirjutas Irina vastu.
„Sattusin transsi“
2023. aasta jaanuari algul sõitsid Dmitri ja Niina koos Berliini. Tähistama Dmitri 28. sünnipäeva.
Nad tahtsid käia koos näitustel, aga Dmitri jäi grippi. Koos jõudsid nad käia vaid Berliini teletornis.
Dmitril oli kõrge palavik, 40 kraadi.
Tagasi tulid nad 13. jaanuaril.
Mis sai edasi, rääkis Dmitri hiljem politseiuurijatele.
Ta kirjeldas sündmusi nii: „Sõin 14. ja 15. jaanuaril punaseid kärbseseeni. Sattusin seente söömisest transsi. Minuga hakkas keegi rääkima ja ma ei tea, kes see oli. Olles transis, hakkasin sellele häälele küsimusi esitama. Küsisin, mida ma pean edasi tegema ja kuidas edasi elama. Minuga hakkas rääkima mingi olevus minu peas, see hääl mu peas ütles, et Irina tuleb tappa, sest ta ei taha elada.“
Sattusin seente söömisest transsi. Minuga hakkas keegi rääkima ja ma ei tea, kes see oli.
15. jaanuari õhtul läks Dmitri ehituspoodi, kust ostis köie, kööginoa ja kindad.
See oli pühapäev. Dmitri läks lillepoodi Irinat otsima, kuid naist polnud tööl. Dmitri läks koju tagasi.
Päev hiljem, 16. jaanuari õhtul kell pool kuus hakkas Dmitri kodust Irina töö juurde minema. Ta kõndis terve tee jalgsi, vaheldumisi mööda sõidu- ja kõnniteed.
Dmitri jõudis Irina lillepoeni täpselt ajal, kui naine lõpetas töö.
Irina tuli enda auto juurde, istus rooli. Tema kõrvalistmele istus Dmitri, kes ütles, et tahaks Irinaga enda koju sõita, sest ostis kunagi Irinalt ühe toataime, mis kasvab halvasti, äkki Irina vaatab üle, mis taimel viga on.
Irina oli nõus.
Lasnamäe tühermaa äärde jõudes võttis Dmitri välja noa. Ta sundis naist sõitma tühermaale.
„Lolliks oled läinud või?“ küsis Irina Dmitrilt.
„Ei ole,“ vastas Dmitri.
Kui Irina tuli autost välja, sundis Dmitri ta põlvili. „Ma ütlesin talle, et mul on nagu missioon ja ma pean su ära tapma, palun ära hakka vastu, kas sa võiksid põlvili laskuda,“ rääkis Dmitri hiljem politseiuurijatele.
„Olen tehtust šokis“
Irina elutu keha leiti tühermaalt kaks päeva hiljem. Tema kaelal olid poomisjäljed ja suur lõikehaav.
Samal päeval pidas politsei Dmitri Voronini Irina tapmises kahtlustatuna kinni.
Voronin tunnistas end süüdi. Käis uurijatega koos sündmuskohal, näitas üksikasjalikult ette, kuidas oli Irina tapnud.
„Mul oli ülesanne tappa, mul oli peas ainult tappa ja tappa ja kõik,“ rääkis Voronin uurijatele paar päeva pärast Irina tapmist. „Miks ma teda üldse kägistasin? Ta ei ole mulle kunagi midagi halba teinud. Praegu olen šokis, kuidas seda olukorda selgitada.“
Uurija: „Kas on vastused tekkinud?“
Voronin: „Ei ole. Ma ei mõelnud tagajärgedest ega millestki.“
Uurija: „Kuidas kirjeldaksid seda transsi?“
Voronin: „Mul ei olnud mingeid mõtteid, ei rahutust ega hirmu.“
Uurija: „Varem sul ei ole olnud sellist asja?“
Voronin: „Ei, ma oleksin normaalselt edasi elanud oma tüdrukuga. Irina ei olnud mulle mitte midagi halba teinud.“
Uurija: „Kui sulle transis oleks öeldud, et tapa ennast?“
Voronin: „Tõenäoliselt (oleksin seda teinud – EE). Ma ei arvanud, et mulle seened niimoodi mõikavad.“
Viisteist aastat vangistust
Dmitri Voroninile telliti kohtupsühhiaatriline kompleksekspertiis, mille tegid kohtupsühhiaater ja kohtupsühholoog. Ekspertiisis seisab, et Voroninil võis esineda hallutsinogeenide tarvitamisest tingitud seisund, aga tal ei olnud vaimuhaigust, mis oleks takistanud arusaamist oma tegude iseloomust, sealhulgas nende keelatusest ja võimalikest tagajärgedest.
Istungid Voronini üle algasid juba mullu sügisel.
Voronin istus kõigil istungitel, vaadates tuimalt enda ette.
Ühel korral võis näha ta näol naeratust – see oli hetkel, kui saali astus Niina, Dmitri tüdruksõber, kes oli kutsutud tunnistusi andma.
Niina puhkes tunnistusi andes nutma. „See oli minu ainuke lähedane inimene,“ ütles ta Dmitri kohta, „meil oli kõik omavahel hästi.“
See ei ole just tavapärane, et igati seaduskuulekat elu elav naisterahvas kaob ja leitakse hiljem surnuna.
Kõigil istungipäevadel istus kohtusaalis tagumises reas kadunud Irina elukaaslane.
Oma lõppsõnas ütles Voronin, et ta kahetseb Irina tapmist ja palub Irina elukaaslaselt andeks.
„See ei ole just tavapärane, et igati seaduskuulekat elu elav naisterahvas kaob ja leitakse hiljem surnuna,“ võtab ringkonnaprokurör Lauri Jõgi juhtunu kokku. „Küsimus on vaid selles, kas tegu oli punasest kärbseseenest tingitud sundmõtetega või mitte.“
Voroninit kaitses vandeadvokaat Ahto Sirendi. „Nii külmaverelist mõrva, nagu prokurör siin kirjeldas, ma ei usu,“ ütles Sirendi. „Mis puutub transiseisundisse, siis mitte keegi ei ole seda kuskil ümber lükanud.“
Möödunud nädalal teatas Harju maakohus, et mõistab Voronini süüdi mõrvas, määrates talle karistuseks viisteist aastat vabadusekaotust.
Kohtuotsus ei ole veel jõustunud.
Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka äpp. Vaata SIIA
