NÄDALA RAAMAT | Vandenõuteooriad: Estonia katastroof, salaja riiki toodud pagulased ja homopropaganda lasteaias

Andrei Hvostov luges semiootikute kokku pandud teost vandenõuteooriatest, lisades mõne mõtte ka enda poolt.

Maailma ilukirjanduse paljude tähtteoste populaarsuse põhjuseks on oskuslikult kasutatud vandenõuteooriad. Võtame ulmekirjanduse klassika. Isaac Asimovi „Asumi“ sari nagu ka romaan „Igaviku lõpp“ põhinevad süžeel, mille raamiks on „Asumi“ puhul ülegalaktikalise haardega organisatsioon Foundation, mille emissarid suunavad miljonitel planeetidel elavat inimkonda varjatult ning samas ettenägeliku ülitarkusega kindlas ja vaid neile teadaolevas suunas. „Igaviku lõpus“ tegutseb kusagil väljaspool aega ja ruumi asuv organisatsioon Eternity, mille tehnikud suudavad ajas rännates korrigeerida Maa ajalugu vastavalt sellele, kuidas Igaviku sotsioloogid ning muud ühiskonnateadlased ette kirjutavad.

Need on Asimovi enimloetud ning populaarseimad teosed.

„Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“

Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson, Mihhail Lotman

Toimetanud Marju Randlane

Postimees, 2023, 656 lk.

Vene ulmekirjanduse hiiglased vennad Strugatskid on meile kinkinud romaanid, kus tegutsevad Rändurid ja Progressorid. Esimesed on võõra ülitsivilisatsiooni esindajad, kes suunavad vaikselt inimkonda neile soovitud suunas (inimkond iseloomulikul moel ei tea aimatagi, kuhu nimelt); teised on võõrastel planeetidel tegelevad inimkonna enda agendid, kes suunavad varjatuks jäädes või alias’te taha peitunult mahajäänud maailmu progressi ning humanistlike väärtuste juurde.

Ka Aleksei Tolstoi „Insener Garini hüperboloid“ jutustab haaravalt ühest vandenõust, mille eesmärgiks kullal põhineva maailma rahanduse kokkukukutamine ning siis kogu maailma kokkuostmine. Minnes põnevuskirjanduse maailma, siis meenub Frederick Forsythi „Odessa toimik“, mille liikumapanevaks jõuks on väide, et pärast teist maailmasõda tegutses Euroopas ja Lõuna-Ameerikas organisatsioon ODESSA, akronüüm sõnadest Organisation der ehemaligen SS-Angehörigen (ajaloolased leiavad, et see on väljamõeldis, ehkki romaani fännid peavad seda tõeseks).

Elementaarne, Watson

Siin toodud näited ilukirjandusest toetavad kogumiku „Varjatud märgid ja salaühingud“ teesi, et üheks vandenõuteooriate laialdase leviku põhjuseks on inimeste vajadus põnevate lugude järele. USAs alguse saanud QAnon võlus inimesi sellega, et „Q kutsus oma auditooriumi nii otsesõnu kui vihjamisi lahendama suurt mõistatust. Tema üheks meelisfraasiks kujunes „tee ise uurimistööd“ ning tal oli igas postituses hulk lahtimuukimist vajavaid viiteid“ (lk 177).

Meenutab natuke arvutimängu. Midagi sellist, millega sai maailmakuulsaks (eesti ajakirjanduse väitel) üks Londonis elav Eesti eksiilkirjanik ja tema ärgitusel tehtud arvutimäng „Disco Elysium“.

Muidugi pole põnevuse otsimine vandenõuteooriate populaarsuse kogu seletus. Kogumikus „Varjatud märgid ja salaühingud“ vaadeldakse nähtuse juurpõhjusi mitme külje pealt. Kõik huvilised saavad raamatust järele vaadata.

Siinkirjutaja usub, et vandenõuteooriate puhul on tegemist valgustus- ja ratsionalismiajastu nähtusega, kus pärast Jumala n-ö kukutamist tekkis vajadus leida maailmas juhtuva seletamisel inimlik faktor. Meil on psühholoogiliselt raske omaks võtta, et maailmas toimuv võib olla juhus(t)e tulemus. Vastuvõetavam on ehitada üles võimalikult lihtsad, aga samas ratsionaalsed põhjus-tagajärg-seosed: sündmus X (näiteks Suur Prantsuse revolutsioon) sai alguse sellepärast, et varjatult tegutsev seltskond Y (illuminaadid ja vabamüürlased) sepitses sihikindlaid plaane, mis neil õnnestus ellu viia kasulike idiootide või käpiknukkude Z (jakobiinide) kätega.

Meil on psühholoogiliselt raske omaks võtta, et maailmas toimuv võib olla juhus(t)e tulemus.

Siinkohal peab ranget vahet tegema vandenõul ja vandenõuteoorial. Esimese all mõistame ajaloos tegelikult juhtunud väga konkreetse sihiga ning nii ajaliselt kui ka lokaalselt piiratud sündmust. Kindla poliitiku tapmine või valitsuse kukutamine, mille teostajaks on konkreetsed inimesed riigi sees või luureorganisatsioon teisest riigist – see on vandenõu. William Shakespeare’i „Othello“ või ka „Hamlet“ on lood vandenõust, kus Jago-nimeline kuri geenius tahab kõrvaldada oma ülemust või Hamleti-nimeline Taani prints kätte maksta oma isa mõrtsukale. Tegelikkuses juhtunud Rasputini tapmine oli Vene tsaari õukonnale lähedal seisvate inimeste vandenõu keiserlikku perekonda kompromiteeriva guru kõrvaldamiseks; krahv Stauffenbergi ja tema kaaslaste vandenõu Hitleri tapmiseks oli katse lõpetada sõda Läänerindel. Näiteid võime tuua alates antiikajastust paksu raamatu jagu.

Vandenõuteooria on põhimõtteliselt teistsugune nähtus. Piirangud puuduvad ajas, osaliste arvus, eesmärgipüstituses. Kuulsaim näide on „Siioni tarkade protokoll“ ehk juutide vandenõu kristlaste vastu, mis kestab (vist) juba aastatuhandeid, hõlmates oletuslikult kõiki maailma juute ning võttes eesmärgiks (vist) kogu maailma orjastamise. Sama ajatu ning piiritu nagu Asimovi fantaasiates, ainult seekord kindlasti negatiivse märgiga, sest erinevalt Asimovi ulmadest, kus salajased niiditõmbajad tahtsid inimkonnale lõpuks head (mis ei tulnud alati välja), olla juutide sajandite pikkuse vandenõu (mis on vandenõuteoreetikute veendumusel tõelisus) ainsaks eesmärgiks inimkonna hävitamine. Seda on väitnud nii vene monarhistid kui saksa natsid kui ka meie oma lambavillalõhnane Jüri Lina, kellel, nagu selgub kogumikust „Varjatud märgid ja salaühingud“, on väljaspool Eestit laialdane fänkond.

Inimesele, kes on aastaid kõikvõimalikke vandenõuteooriaid jälginud ning neid analüüsida püüdnud, pakub kogumik vähe üllatusi. Eriti neile, kes on oma nahka ja hinge parkinud žurnalistika valdkonnas.

Omamaised vandenõuteooriad

Aga kõikidele teistele võiks see olla silmi avav lugemine. Autorid on asja uurinud akadeemiliste meetoditega, analüüsinud konkreetseid juhtumeid, andnud teooriat, struktureerinud ja kategoriseerinud.

Kahjuks pole eri peatükkide juures antud teksti autori nime. Enam-vähem kindlalt võib oletada, et vandenõuteooriate fenomenist ja diskursusest on kirjutanud Mihhail Lotman, lisaks kõik, mis puudutab nõidasid ja nõiajahti, ka vabamüürlust, aga milliste lõikude kirjutamisel on Andreas Ventseli ja Mari-Liis Madissoni panus, saab vaid oletada raamatu lõpus antud bibliograafia alusel. Keeletoimetaja on olnud tasemel, ta on eri autorite stiilid ühtlustanud.

Siinkirjutaja mäletab üleskutseid minna kodanikualgatuse korras Tallinna lennujaama juurde patrullima, et tuvastada riiki salaja toodud pagulaste hulk

Kindlasti on lugejal eriti huvitav lugeda Eesti kultuuri- ja komberuumis levinud vandenõuteooriatest. Kahjuks leiab omamaistest nähtustest käsitlust vaid Estonia katastroof. Jüri Linale täienduseks tuuakse veel ka Tiit Madissoni nimi. Ongi kõik. Ometigi on juhtunud vandenõuteooriate hämaras maailmas mõndagi ka pärast Estonia katastroofi. 2015. aastal hakkasid Süüria kodusõjast põhjustatud rändekriisi päevil levima kuulujutud, mille olemuse andis üks TV3 „Seitsmeste uudiste“ tekst edasi nii: „Üks anonüümseks jääda sooviv mittekristlasest Tallinna lennujaama töötaja on tunnistanud, et juba praegu ja pikemat aega on kestnud ülisalajane protsess, mille käigus tuuakse öösiti Tallinna lennujaama erilendudega pagulasi: „Nad ei läbi isegi tavareisijatele ettenähtud turvaväravaid, vaid lastakse lennujaama kõrvalt lihtsalt sisse. Avalikkuse ees aga vaikitakse sellest.““

Eesti ühiskonnas reageeriti pagulaskriisile üpriski hüsteeriliselt. Siinkirjutaja mäletab üleskutseid minna kodanikualgatuse korras Tallinna lennujaama juurde patrullima, et tuvastada riiki salaja toodud pagulaste hulk ning vaadata, kuhu nad lennujaamast viiakse. Seda juttu rääkisid isegi täitsa lugupeetud inimesed. Või meenutades süüdistusi homopropaganda sihikindlas kasutamises õpilaste ja isegi lasteaialaste mõjutamisel. Nähtuse taga kahtlustati jällegi kõikvõimast ja kõikjale jõudvat Georg Sorosit (mis saab pärast seda, kui nüüd juba 93aastane Soros lahkub siitilmast, kes hakkab pärast tema lahkumist maailma destabiliseerima ning perverteerima?).

Eraldi teema oleks Lähis-Idas levivad vandenõuteooriad, mille kirjeldamine ning analüüsimine on eriti aktuaalne Gazas hävingut põhjustava sõja valguses. Kui püüda käimasolevat õudust ratsionaalselt analüüsida, siis jääb meil paljugi arusaamatuks. Kahjuks levivad Lähis-Ida piirkonda destabiliseerivad vandenõuteooriad ka meie kultuuriruumi. Ehk on nende analüüsimine mõne järgmise teose sisuks.