Eesti keelt ähvardab miski venestamisest hullem. Õiguskantsler sööstis võitlusse

Eesti kirjakeele ajalugu on pikk ja võitluslik, mida troonivad õigekeelsussõnaraamatud ehk ÕSid. Nüüd ähvardab ÕSi ehk suurim oht kui kunagi varem.

Meil on kaunis emakeel. Selles saab väljendada lihtsaid igapäevaseid asju ja pidada keerulisi teaduslikke arutelusid. Ent eesti kirjakeel vajab hoolt, sel ei saa lasta isevoolu teed minna. Eesti Vabariigi lõpuaastail hoiatas liigse keeleliberalismi eest väike õigekeelsussõnaraamatu koostaja Elmar Muuk. Ta oli veendunud selles, et kirjakeeletarvituse vabaksandmine ei vähenda keele ebajärjekindlusi, vaid hoopis suurendab neid.

Aastaks 1938, mil Muuk oma seisukohad ajakirjas Looming avaldas, oli eesti kirjakeel teinud suure arenguhüppe korraldamatusest normeeritusse. Muuk tahtis vältida taassattumist vabariigi esimeste aastate keelesegadikku, milles korra loomiseks oli kulunud kümmekond aastat. Kuid segadik eesti keeles saabus ikkagi ja kõigest paar aastat hiljem ühes Nõukogude okupatsiooniga, mis lõi valusalt nii keelt kui ka keeleteadlasi.