Anne Vetik: telefonis olev vägivallast pakatavate visuaalide rünnak teeb lihtsalt tuimaks

Anne Vetik mõtiskleb sotsaalmeediast peegelduva sõja ja vägivalla teemal.

Alates Ukraina sõja algusest pole mu stooride maastik Instagramis enam endine. Iga teine lugu, mille algoritm mulle ette söödab, sisaldab kannatuste-pornot. Õhku lastud majad, purustatud kehad, tankid ja droonirünnakud. Pildid ja klipid on nii õõvastavad, hävitustöö arvudesse panduna niivõrd hoomamatu, et minu savannis orienteerumiseks, marjade korjamiseks ja koopaseinale kritseldamiseks mõeldud aju ei suuda neid tegelikult vastu võtta. Infovoog ei rauge, pakendatud vägivald ning agressiivsed sõnumid sõidavad tsunamilainetena sisse, meeli katab järjest paksem abituse loor. Mida ma kogu selle teabega teen, keda ja kuidas ma pean aitama?

Lisaks Ukrainale on meil nüüd ka Palestiina. Mõlemat sõjalist tegevust jälgime peaaegu laivis. 21. sajandi eelmised tapatalgud olid nähtavad eelkõige telepildilt, jäädes nii meist kaugemale. Esimest korda ajaloos on sõda niivõrd lähedale toodud neile, kes sellega ise füüsiliselt kokku ei puutu. Kümneid tuhandeid kordi jagatavad Insta postitused sõjakoledustest on disainitud loomaks tunnet, et sa pole pealtvaataja, vaid viibid