NÄDALA FILM | „Vaesekesed“ on mehed, kes oma kitsas maailmavaates ja rollis on abitud muutuma

Joosep Ehasalu vaatas Yorgos Lanthimose hittfilmi, mille iga tahk on vildakil ja mille peategelane eirab õndsas teadmatuses kõiki sotsiaalseid konventsioone.

Yorgos Lanthimose fantastiliselt maitsestatud žanrisupp „Vaesekesed“ viib meid viktoriaanlikku aurupungi stiilis maailma, mille kõik tahud on vildakil. Seda nihestatust toetab kogu filmi vorm alatest muusikast, mille nootide väänduv kõla vägisi veidruselainele häälestab, lõpetades purjakil lainurkse kaamerasilmaga, mis muu hulgas peatub ka ringi siblival külge traageldatud seapeaga kanal – kujund, mis filmi olemust hästi peegeldab ja kokku võtab.

Kui ühes Lanthimose varasemas filmis „Koerahammas“ (2009) on lapselikud peategelased represseeritud ja arenevad muust maailmast eraldi, siis „Vaesekestes“ toimub vastupidine. Lapseajuga frankensteinlik eksperiment Bella Baxter (Emma Stone) paisatakse teadmatuse tsoonist suurde maailma kohe filmi alguses. Erinevalt feminismi kollektiivsest tärkamisest, mida on võimalik ajaloos eri sündmuste arenedes ajaliselt määrata, saame siinses filmis jälgida Bella kui indiviidi iseteadvuse tärkamist, mis on ajaloost ja asukohast sõltumatu, kuid kannab endas samuti feminismi ideed. Näiteks seksuaalse vabanemise printsiipi ilmestab ohjeldamatu seksi kujutamine, mis on ka üks kandev teema filmi algusest lõpuni.