Raamat keelegurmaanidele: mitu pardlit on Eesti riigivapil ja kes tahaks süüa natuke lumemoosi

Marju Kõivupuu luges „Keele konksvingerdusi“, mis pole miskist kandist jolka-jalka, hoopis mihus.

Eestlane on vankumatult ja vääramatult eesti keele usku ning sõnaloome ehk sõnaus on keelegurmaanidele ja logofiilidele ehk sõnaarmastajatele vägagi meelepärane tegevus. Olgu siinkohal meeldetuletuseks öeldud, et „sõnaus“ esineb juba Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatus kui koosolek, läbirääkimine või arutelu. Sõnaust on vanemas eesti keeles pruugitud ka nõidumise ehk (ära)võlumise tähenduses. Ja mis see sõnakunst muud on kui maagiline nõidus – kes sõna valdab, sellel on vaimu ja väge. Sõna on vaba, sõna on relv!

2010. aastal kuulutas president Toomas Hendrik Ilves välja sõnavõistluse ehk Sõnause – keel peab muutuma koos ajaga, vastasel juhul ta kärbub ja kuhtub. Toonasest Sõnausest on käibele jäänud Andres Valdrele võidu toonud ettepanek asendada pikk ja lohisev „infrastruktuur“ sõnaga „taristu“, samuti „kärgpere.“ Unarsõnade kirstu aga maandusid „pikaron“ (spagett, pikk makaron) ning „pulktuhlid“ (friikad, friikartulid). Sõnaloomevõistlusi on peetud ka varemalt. Näiteks 1976. aastal ilmunud ÕSist leiame Henn Meriste loodud sõna „kuukulgur“, 1970ndatest on pärit „sudu“ (tööstusgaasidest saastunud õhk suurlinnades), „taidlus“ (isetegevus), „kohuke“, „selve(r)“ jne.