Toiduentusiast teeb metsas ka –20 kraadiga süüa: munad on jääs, vahukoorepakid kõvad kui tellised. Elamus parem kui restoranis!

On hämar ja külm ja niiske... ja sa oled kuskil, no võib öelda, et täiesti suvalises kohas. Midagi eufoorilist on sellises loodusjõude ignoreerivas söögitegemises. Kui suur heaolutunne tekib, kui ennast pisut ületada!

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida. Ma olen sõltlane. Jah, mina olen Hele-Mai ja ma olen värske õhu sõltlane. Toas ma kärbun, jään otsa. Toas on mul alati seitse probleemi korraga, tuju kisub käest, tahaks seda, teist ja kolmandat, identiteediprobleemid ja keskeakriis.

Õues mul enamasti muresid ei ole. Ilm ei ole mind kunagi heidutanud, ei halb ega ka väga halb mitte. Mulle meeldib iga ilm. Hea ja ilus, see meeldib ka. Aga meil on ju neli aastaaega. Ja viimased talved on olnud helded… Räägime siis talvest. Külmast ja lumest, lörtsist ja pimedast. Mulle meeldib kõik. Jäine tuul teeb õnnelikuks, näkku tuiskav lörts on mõnus ja kui päike veel enne loojangut end näitab, see on täitsa eufooriline.