Igal kriisil on etapp, kus kõik osapooled tõdevad, et lahendust on vaja, kuid kohe sinna järgi loetlevad kõik asjad, mida lahenduseks mingil juhul teha ei saa. See ei ole konstruktiivne faas, aga ilmselt on see vaja läbi käia, et jõuda asjadeni, mida siiski saab teha. Ootame, millal õpetajate palgaküsimus sinnamaani jõuab. Samasugune teekond ootab koalitsiooni ees lahenduse leidmisel riigi eelarvestrateegias (RES) olevatele katteta kuludele. Kõigepealt kuuleme, mida kõike teha ei saa, aga seejärel ehk tulevad ka lahendused ja kokkulepped. Nii see juba kord käib.

Kõik, mida ei saa teha

Õpetajate streik kestab ja kuigi see on päris kaootiline ja segane (osad streigivad kolm päeva, osad pikemalt, osad toetavad streikidega, osad toetavad niisama, osa ei streigi üldse ja on sellele vastu), on sellel kahtlemata suur mõju valitsusele.

Milline mõju?