NÄDALA RAAMAT | Kuritegu jääb karistuseta, aga kättemaksu teel on palju takistusi, hirmu ja riigiametnike rumalust

Elsbeth Hanna Aarsalu luges Sass Henno „Vanaema“, kus neli täiskasvanud meest vägistavad väikelinnas oma kunagise klassiõe Tiina.

Mäletan, et lugesime kooliajal teost „Mina olin siin“. Ma ei tea, kas toona jõudis kohale, kui karmidest teemadest autor räägib, aga Sass Henno värsket romaani lugedes konteksti tajumine palju aega ei võta.

„Vanaema“ sündmustik saab alguse seksuaalkuriteost, mille eest süüdlane ei saa karistust ja ohver peab eluga ise edasi minema. Raamatu teine liin ühendab vanavanemate kannatuse lapselaste reaalsusega. Enne lugemist võib endalt küsida, miks ühiskond valu tolereerib, kes kuulab lapse muret ja kas pulmadeks peavad haavad tõesti ära paranema. Loo ülesehitusliku nurga alt aga: kelle perspektiivist seda jutustatakse ja kuidas on pusletükid omavahel seotud? Kolmas, hoopis laiem küsimus on, millal ja kas Eestis (või „Eestimaa nimelises keskaegses külas“) kirjutatakse seadus ohvri kaitseks ümber.