NÄDALA FILM | Metsadokumentaali puhul on tegemist poliitiliselt laetud teosega, mis rabab infotihedusega

Johannes Lõhmus arvustab Martti Helde metsadokumentaali „Vara küps“.

Poliitiline dokumentaalfilm pole žanrina Eestis väga levinud ja kuigi „Vara küps“ on olemuselt peamiselt ajakirjanduslik loodusfilm, siis on tegemist ka poliitiliselt laetud teosega, mis rabab infotihedusega ja võlub visuaalse põhjalikkusega. Režissöör-stsenarist Martti Helde, operaator-stsenarist Mattias Veermets ning filmis esinevaid eksperte intervjueeriv Joonas Hellerma on kõik vastutavad „Vara küpse“ erakordselt tugeva terviku eest. Pikalt ajakirjanduses püsinud teemad hekseldatakse keskkonnakaitsjate, metsatöösturite, teadlaste, ajakirjanike ja riigiametnike poolt läbi nõnda, et kuigi ei teki kahtlust, millise poole filmitegijad metsadebati probleemistiku valgustamisel on valinud, siis antakse kuhjaga ruumi ka majanduslike argumentide mõistmiseks.

Ebamugavaid tõdemusi lageraiete ulatuslikkuse, elurikkuse kadumise ja looduskaitsealade intensiivse raadamise kohta esitatakse vaheldumisi loodusteadlaste arusaamaga sellest, kuidas eestlaste põhiseadusliku ühisvara ehk loodusliku elukeskkonna mingilgi jätkusuutlikul tasemel säilitamiseks hakkavad võimalused otsa saama. Metsamajanduslikust aspektist on arvutuskäik ehk juba ammu tehtud ja töötatakse palehigis selle nimel, et maksimeerida kasu nii kaua, kui veel saab, sest võimalikud kasvu piirid on vähemalt riigimetsas pikka aega tagasi ületatud. Miks muidu on olnud tarvis looduskaitsealade kaitse-eeskirju järjepidevalt lõdvemaks muuta. Kõnekas on adekvaatse poliitilise seisukoha puudujääk. Selle asemel kõnelevad riigiametnikud nõukoguliku mentaliteediga sellest, kuidas inimese ülesanne on loodus enese hüvedele allutada, sest tegemist on ju taastuva ressursiga.