ARVUSTUS | „Kõik me võõrad“ on kogu traagika juures lihtne film ja erakordselt inimlik lugu armastusest

„Kõik me võõrad“ muudab alandlikuks ja kutsub üles väljendama armastust, kuniks selleks on võimalus, kirjutab Andrei Liimets.

Paljukorratud elutõena armastatakse nentida, et kahetseme tehtust enam seda, mis jäi tegemata. Sama kehtib ütlemata sõnade ja pidamata jäänud vestluste kohta. Kiidetumaid mulluseid filme, omapärane armastus- ja kummituslugu „Kõik me võõrad“ mängib viisiga tegemata ja ütlemata jäänu asjus uus võimalus saada.

Filmi keskmes on vaoshoitud stsenarist Adam, kes veedab oma päevi värskelt valminud Londoni kõrghoone korteris ekraanilt paistva tühja valge lehega tõtt vahtides. Peale tema oma särab tuli veel vaid ühe korteri aknas, mille tagant piiluv elupõletaja Harry ühel õhtul Adami uksele ilmub. Nii läheb korraga käima kaks üha enam segunevat sündmusteahelat – kahe üksildase mehe kiindumussuhe ning Adami katsed tungida minevikku, oma autoõnnetuses hukkunud vanemate maailma.