ARVUSTUS | „Ferrari“. Tunned kaasa Koit Toomele ja mõtiskled, kas peaks ikkagi load ära tegema

Anne Vetiku vanaema Karin ei oleks ilmselt „Ferrarit“ heaks kiitnud, Annele see-eest film sümpatiseeris.

Esmaspäeva hommikuti võtan tavaliselt ette Tallinna kinokavad ja lähtudes Areeni filmikriitikute ja Tristan Priimäe soovitustest, valin välja mõne filmi, mida kinno vaatama minna. Alati saalini muidugi ei jõua, koroonaaeg on seda harjumust parasjagu lõhkunud ja robotiseeritud Apollodes pole enam kino hõngu alleski. Seega Tallinnas jäävad järgi vaid vanalinna ja Kai Sõprused ning Artis. Snoobitsemine? Võib-olla. Kuid ma eelistan oma popkorni eest tasuda inimesele, mitte masinale.

Teatud filme tõesti ei kõlba kodus läpakast teki all vaadata ja Michael Manni „Ferrari“ on üks nendest. Bensiinipeadele suunatud linalood jätavad mind enamasti külmaks, aga kuna Manni kultuslik „Collateral“ infernaalse Tom Cruise’iga peaosas on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks kõvemaid põnevusfilme läbi aegade ja mu vanaema Karin oli suur Vormel 1, Michael Schumacheri ja Ferrari tiimi fänn, pidasin vajalikuks „Ferrarit“ kinos vaadata. Ja ma ei pannud mööda.