Arst: aktiivsus-tähelepanuhäirega inimese raskusi ei võeta enam tõsiselt, sest „meil kõigil on natuke igapäevast ATHd“

Valju häälega pillatakse möödaminnes „Unustasin, olen ikka ATH küll“. See pole ju stigmatiseeriv, või kuidas? On ikka.

Igapäevaelustudes minetavad need diagnoosid oma päris tähenduse, muutuvad sõimusõnadeks või hakkavad tähistama asju, mis on osa normaalsest elust.

Aktiivsus-tähelepanuhäirega inimese raskusi ei võeta enam tõsiselt, sest „meil kõigil on natuke igapäevast ATHd, see pole ju päris mure. Kui mina kogen ATHga sarnaseid muresid ja saan hakkama, kui raske neil diagnoosiga inimestel siis olla saab?“ Järelikult – moehaigus, võimendavad ja teesklevad, on laisad!

Me võrdleme teise inimese depressiooni oma kurva päevaga ja imestame, miks ta ei