Kuidas ajakirjanik avastas suure segaduse, mille kogusuurus on üle kümne miljoni euro

Riik maksab iga aasta üle kümne miljoni euro laste huvitegevuse toetamiseks. Omavalitsused, kes seda raha laiali jagavad, teevad seda aga täiesti oma suva järgi ning kontroll selle üle, milleks seda kasutatakse, sisuliselt puudub.

Mullu detsembris helistas viie lapse emale Annelile tema laste korvpallitreener ja küsis allkirju, millega Anneli kinnitaks, et on aastaid saanud Keila linnalt mingeid toetusi. See oli esimene kord, kui Anneli üldse kuulis, et taolised toetused olemas on. Ta asus asja uurima.

„Tuli välja, et minu kaks poega on saanud iga aasta 500–1050 eurot toetust,“ imestab Anneli. „Kokku 7030 eurot nimelist sportlase toetust!“

Ta on üks vähemalt viiest Keila Korvpallikooli lapsevanemast, kes on viimase paari kuu jooksul avastanud, et tema laste nimele on välja makstud toetus, mille kasutamisest ta midagi ei tea.

„Veebruari alguses kuulsin esimest korda, et klubi on mu pojale mingi toetuse küsinud,“ meenutab kahe pojaga üksikema Berit. „See oli üllatus, šokk. Kirjutasin linnavalitsusele ja uurisin. Nad vastasid, et neli aastat on nad maksnud, iga kord 750–1050 eurot.“

Beriti rahaline seis pole kiita, see on linnale teada. Ometi on ta püüdnud ise toime tulla. Nagu Anneli, ei osanud ka Berit arvata, et poja spordiklubi võiks olla lapsele toetust taotlenud. Veel vähem teab Berit, millele toetus kulutati.

Keila Korvpallikooli juht Tarmo Hein kinnitab, et kelmuse kontuure siit otsida ei tasu. Tegemist olevat tühipalja möödarääkimisega ning kinnitab, et kõik korvpallikoolile laekunud toetused on kasutatud noorte arenguks.

Ekspressi ajakirjanik Matthias Kalev asus asja uurima ja avastas suure segaduse, mille kogusuurus riigieelarves on üle kümne miljoni euro.

Seekordses Ekspressi podcast’is räägibki Matthias tekkinud järelevalveaugust, sellest kui laialdane probleem olla võib ja kuidas see üldse tekkida on saanud.