NÄDALA FILM | „Düün: teine osa“ – suurem, parem, vihasem

Ragnar Teeveer leiab, et uus „Düün“ on kohustuslik kõigile, kellele meeldis esimene osa, ja soovituslik neile, kelle jaoks loo algus liiga uimane tundus.

Lavastaja Denis Villeneuve’i esimese „Düüni“ edu tuli ilmselt üllatusena nii filmisõpradele kui ka autorile endale. Tema eelmine suurejooneline ulmekas „Blade Runner 2049“ (2017) ei suutnud hoolimata kriitikute kiitusest eriti palju rahvast kinno meelitada. Veel kehvemini oli läinud Hollywoodi eelmine katse „Düüni“ kinolinale tuua – David Lynchi 1984. aasta ekraniseering ei teeninud isegi oma eelarvet tasa.

Villeneuve’i suhteliselt aeglane ja raskepärane „Düün“ linastus keset segast koroonaaega, mil kinod käisid kinni ja lahti valitsuse suva järgi ning külastajailt nõuti tervisetõendeid. Tagatipuks riputas levitaja Warner Bros. filmi kohe üles oma voogedastusplatvormile, nii et „Düüni“ nägemiseks polnudki tarvis kinopiletit osta. Ometi suudeti pileteid müüa enam kui 400 miljoni dollari eest.