Alar Karis Superstar – reportaaž Aafrikast, kus Eesti eeskujul otsitakse teed digimaailma

false

Botswana on Eestist pehmelt öeldes lihtsalt vaimustuses. President Alar Karist saadavad Aafrikas kahuripaugud, orkestrid ja tantsijate huilged. Nemad tahavad teada kõike meie digilahendustest, meie tahame teada nende positsiooni Ukraina sõja suhtes.

Kuidas kirjutada reportaaži presidendi reisist Aafrikasse ilma eurooplase kõrkuse lõksudesse astumata? Kuidas kirjeldada Alar Karise soovi leida Ukrainale liitlaseid ja aidata meie digifirmasid seal kaugel mandril ilma valge mehe ülbuseta? Ma ei tea.

Botswana

Lennukis istub peene käsitöökepiga vanahärra kohal number 6F, kuigi tema pileti peale on selgelt kirjutatud 13E – nagu Aafrikas, tahaks öelda. Kohvrid ei jõua õigel ajal või ei jõua nad õigesse kohta. Kui toimub õhtusöök Alar Karise ja tema abikaasa Söörtš Karise auks, siis antakse sellest kõigile välisriikide saadikutele teada alles sama päeva hommikul (ent nad jõuavad siiski kohale). Hotellis on dušinurga uks tehtud umbes kümme sentimeetrit liialt väike. Kui oleks huvi, võiks väiksemat sorti pärdik sealt end läbi suruda. Teepakid purunevad eelhoiatuseta, banketisaalis tuleb toolil põhi ära, punane vaip on paigatud punase teibiga ja president avastab keset varahommikust koosolekut Botswana maksuametis, et talle on määratud 20-minutiline keynote speech maksusüsteemi digitaliseerimisest.

Õhtusöögi menüüst leian „lõhe, mis on küpsetatud täiuseni“, iga kõne alguses loetletakse umbes viis minutit üles tähtsamad kohalolijad ja meie president on esimene külaline uhiuues põhjamaise disainiga külalistemajas, mille lähedal müüril on suur silt „Gaborone meeste seksuaalse tervise kliinik“. Miks lendavad meie armsad pääsuke ja kägu talveks just siia, nii et üks neist äratab Alar Karise varahommikul oma palmioksalt kostva koduse kukkumisega, on siiski veidi arusaamatu. Meil, Euroopas, on ju justkui kõik parem.