Ariana Grande lahendab Rootsi matemaatikute abiga südamevalu

Silvia Urgase hinnangul kõlab uus Grande hästi, aga midagi jääb puudu.

Kujuta ette, et oled viimase kümnendi edukamaid lauljaid, ehk lausa üks viimastest päris popstaaridest, kes meil killustunud internetikogukondade ja miljoni mikrožanri ajal on. Oled just lahku läinud oma abikaasast (aga ta oli maakler, mõni ütleks, et pole suur kaotus) ja äsja saanud 30. Mida sina teeksid? Ariana helistas Rootsi superprodutsendile Max Martinile ja palus, et ta võtaks stuudiosse kaasa oma kõige autentsemad R&B-maigulised Y2K poiste- ja tüdrukutebändide biidid („true story“, „the boy is mine“). Sellise häälega pole ansamblisse teisi liikmeid nagunii vaja, piisab iseendaga harmoniseerimisest.

Grande seitsmes album kõlab soojalt ja seepiatooniliselt. Hoolimata sellest, et avasingli „yes, and?“ remiksil teeb kaasa Grande suur iidol Mariah Carey, on vokaalakrobaatika asemel kõla vaoshoitud. Vaikne luksus – kui sul on, mida näidata, ei pea sellega eputama. Tapeediks muutumise oht on suur, aga tegu on kalli disaintapeediga, mitte suvalise lillemustriga nullindate Eesti paneelmaja seinal. Suunamuutusele viidanud „yes, and?“ ehk Madonna „Vogue“ Beyoncé „Break My Souli“ stiilis on plaadil pigem erandiks, house’i diivat selle albumiga ei sünni.