NÄDALA FILM | Biwa järve kaheksa nägu, mis ajasid segadusse

Arthouse-kino sõbrad ja japanofiilid võivad siit siiski leida miskit, mida mina ei leidnud, kirjutab Ragnar Teeveer.

Ma ei ole kunagi lugenud Max Dauthendey samanimelist raamatut, millel film põhineb. Ei tea ma suuremat ka õigeusust ega jaapani luulest, kahest nähtusest, mis loos ja selle jutustamise stiilis mängivad olulist rolli. Filmi nautimist ei tohiks see ju segada. Ometi tunnen, et suur osa linateose sümbolismist lendas minust kaarega mööda ning saalis veedetud tundide jooksul saabus katarsise asemel hämming.

Režissöör Marko Raat on toonud jaapanipärased armastuslood pealkirjas mainitud Biwa järve äärest Jaapanist meie kanti, Peipsi äärde, vanausuliste kalurikülla. See tehakse selgeks filmi esimestel minutitel, kui salapäraselt sosistav hääl teatab, et järveäärne rahvas on sinna tagakiusamise eest pakku tulnud, kuna neile ei meeldinud teha ristimärki kolme sõrmega.