Sellistel hetkedel tekib küsimus, miks, kurat, ei tehta rohkem lihtsalt naljakaid ajuvabasid kerge minekuga sarju. Tõenäoliselt neid ikkagi tehakse, aga kui isiklik playlist koosneb jutti sellistest nimedest nagu „Fargo“, „A Murder at the End of the World“ ja „True Detective“ – ehk siis pime, külm ja väga paljude laipadega olustik –, siis vist ükski algoritm ei hammustagi läbi, et olukorda võiks lahjendada millegi lahedaga.