Laialivedaja. Taga-Baikalis „veose 200“ saatjana tegutsenud ohvitseri jutustus

Kuidas see on – vedada emadele ja leskedele kirste tapetud sõduritega? Räägib Vene ohvitser, kes kolm kuud tegeles selle tööga Taga-Baikali krais ja nägi selliseid asju, mida nüüd tahaks unustada.

Hariduselt olen ma sõjaline psühholoog. Teenistuses oli mul juhus osaleda veose 200 saatmises Taga-Baikali krais. Oleks hea, kui saatjateks võetaks ainult sellise spetsialiteediga sõjaväelasi nagu mina, aga tegelikult saadetakse valikuta kõiki. Mõistagi on see tingitud totaalsest inimeste puudusest. Mina sattusin sinna juhuslikult – ei teatud, mida minuga ette võtta, kui ma keeldusin käsku täitmast.

Matuseid kahjuks sageli ei korraldata normaalselt. Hukkunuid saadavad inimesed, kel pole vastavat haridust. Enamasti on need lihtsõdurid, harvemini ohvitserid, kõiki neid määratakse juhuslikult. Kui määrati mind, olin ma rõõmus, kuna parem ikkagi mina kui keegi, kes isegi ei tea, mida öelda hukkunu emale, kui ta matab poega.