ARVUSTUS | „Tulnukas 2“. Nagu oleks ise labidaga pähe saanud

Nunnudest ossidest on saanud kaabakad. Kinos käis Peeter Kormašov.

See, et piraatluse teel levinud kultusfilm „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ (2006) on nüüd täispika linateosena suurel ekraanil järje saanud, on ajastu märk. Igati ärateenitud võimalus pärast esimest filmi saatnud kõmu ja populaarsust. Oranžid vestid ja Saku Originaali nokkmütsid esilinastusel näitasid, et 20 aastaga on ossid-rullnokad põhjalikult eestlaste hinge pugenud.

Kas „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas“ on nagu „Terminaator 2“ ehk esimesest osast veelgi parem? Ei ole, sest see on midagi hoopis muud. Vanadele fännidele lusikaga pudru söötmise asemel on režissöör Rasmus Merivoo otsustanud teha sedasama, mida esimese „Tulnukaga“: kõigele vilistada ja poliitkorrektsusele keskmist näppu näidata. Labidaga pähe ei saa mitte ainult arvukad filmitegelased, vaid ka pahaaimamatu vaataja, kes on „Tulnuka“ puhul ometi kõigeks valmis. Julge samm, sest absurdiga nõnda kaugele liikudes on oht, et vaataja ei tule sellega kaasa.