Autot saab laadida alalis- ja vahelduvvooluga. Vahelduvvooluga laadimine on aeglasem, kuna auto peab elektri muutma alalisvooluks, et akud seda talletada saaksid. Koduse laadimise planeerimisel on esimeseks sammuks auto pardalaadija võimsuse määramine, kuna see mõjutab laadimiskiirust. Samuti on oluline arvestada igapäevast läbisõitu ja elektrisüsteemi võimekust, et valida õige laadija. On olemas nii mobiilsed kui ka paigaldatavad laadijad, mõlemal on oma plussid ja miinused. Kodus laetakse akut vahelduvvooluga, kuna alalisvoolu laadijad on väga kallid.

Teine võimalus on alalisvool. Seda voolutüüpi kasutavad avalikud kiir- ja ülikiirlaadijad, mis tihti suudavad aku 80%-ni laadida kõigest poole tunniga. Kuigi nende laadijate kasutamine tundub ahvatlev, on soovitatav autot laadida ka väiksema võimsusega, kuna pidev suure võimsusega alalisvooluga laadimine ei mõju aku tervisele hästi. Alalisvooluga laadimine maksab rohkem kui vahelduvvooluga laadimine. 

Nutikad laadijad pakuvad mitmeid eeliseid, nagu näiteks võimalust jälgida aku seisukorda ja energiatarbimist ning dünaamilist koormusjuhtimist, mis aitab ära hoida ülekoormust. Mõned laadijad võimaldavad isegi elektrit tagasi võrku müüa. Üheks populaarseks funktsiooniks on elektri börsihinna jälgimine, mis võimaldab akut laadida just siis, kui see kõige soodsam on. 

Elektriautode pistikuid on erinevaid, enamasti oleneb see regioonist. Euroopas on standardiks Type 2 (tuntud ka nimega Mennekes) nimeline otsik vahelduvvooluga laadimiseks ja CCS2 (tuntud ka kui Combo 2) otsik alalisvooluga kiirlaadimiseks. Populaarsuselt järgmine otsikute kombinatsioon on Type 2 (vahelduvvool) ja CHAdeMO (alalisvool), mis on eriti levinud Jaapani autotootjate seas. 

Kuna ühendustüüpe on mitmeid, tasub tähele panna, millise pistikuga on sinu auto ja kas seda saab plaanipäraselt ühendada. Lisaks tasub märkida, et näiteks USA turule toodetud autode laadimispistikud ei ühildu Euroopa omadega (USA-s on kasutusel CCS1 ja Euroopas CCS2). Erinevate pistikute ja pistikupesade omavaheliseks sobitamiseks saab kasutada adaptereid.

Elektriauto „tankimine“ on võrreldes bensiini- või diiselautoga väga odav, kuid palju see täpselt maksab? Suurimad tegurid on elektrihind ja aku mahutavus. Nende korrutamisel on tulemuseks ligikaudne laadimise maksumus sentides (jagades sajaga, on tulemus eurodes). Saja kilomeetri läbimine maksab koduse laadimisega keskmiselt 1,5–3 eurot. Avalikes laadimisjaamades võib hind olla kõrgem, eriti kiirlaadimise puhul. 

Kodus laadimise hind ei moodustu ainult elektrihinnast, ka laadija ja selle paigaldus on kulu. Osal laadijatel on paigaldamine hinna sees. Seda aga ainult juhul, kui olukord on ideaalne – kui on vaja vedada lisakaableid või teha muid töid, lisandub lisakulu. Osa laadijatega paigaldust kaasa ei tule, kuid see-eest väidab osa tootjaid, et ideaalse olukorra puhul on paigaldus elektriku poolt väga kiire. 

Kui paigaldada on vaja kuni kümnemeetrine kaabel, puurida ja kaevata, võib see kokku maksma minna ligikaudu 500 eurot. Täpsema hinna jaoks soovitame ühendust võtta spetsialistiga. Odavamad mobiilsed laadijad maksavad ligikaudu 500 eurot ja 22 kW võimsusega paigaldatava laadija hind on keskmiselt 1000 euro raadiuses. 

Kui ei ole plaanis mõnd pikemat sõitu, ei soovitata akut 100% täis laadida. Üldiselt soovitatakse aku hoida vahemikus 20–80%. See kehtib eriti siis, kui auto seisab pikemat aega niisama. Loe lähemalt Mobire blogipostitusest „Elektriauto laadimine kodus!


Jaga
Kommentaarid