Ainult suunamudijatega palju ei saavuta ehk miks on Eestil vaja kultuuridiplomaatia strateegiat

Miks esineb Zelenskõi suurtel rahvusvahelistel kultuurisündmusel? See on kultuuridiplomaatia. Eesti lugude ja ajaloo tutvustamine peaks olema riigi jaoks üks välispoliitilisi prioriteete, kirjutab TÜ muutuste juhtimise magistrant Saara Laurik.

Rahvusvahelistes suhetes on kultuuri rolli riigi identiteedi kujundamisel raske ülehinnata. Kui tahame, et meie liitlased oleksid meiega, peavad nad meid ja meie lugusid tundma – siis märkavad nad ka meie puudumist. Lugusid aga õpitakse tundma enamasti kultuuri kaudu. Pole juhuslik, et täiemahulise sõja algusest alates on president Zelenskõi esinenud kõikvõimalikel kultuurisündmustel rahvusvahelistest filmifestivalidest Grammy’de jagamiseni – kultuurisündmused on need, millest inimesed huvituvad ning mis neile korda lähevad. Lisaks välismaa arvamusliidritele peavad Eesti narratiivid jõudma ka tavainimesteni.

Rahvusvahelistes suhetes on see, „kelle narratiiv jääb peale”, sama tähtis kui sõjaline või majanduslik võim. Kui viimased kaks valdkonda liigituvad nn „kõva jõu” alla, siis riigi lugude jutustamisel tuleb mängu „pehme jõud”. „Pehme jõu” mõiste loonud poliitikateadlase Jopeph Nye sõnul tugineb see kolmel sambal: kultuuril, autoriteetsel välispoliitikal ja poliitilistel väärtustel. Kui kahe viimase esindajateks on enamasti poliitikud, siis kultuuri eestkõnelejateks on loovisikud ning kultuuritöötajad. Ja nende häält kuulatakse – nii näiteks jälgivad tänavusel valimisaastal Ameerika poliitikud hinge kinni hoides Taylor Swifti iga sõna, sest Swifti mõjuvõim on suur.