Isa-poja-poliitika Eesti jalgpallis. Jalgpalliliit võttis FC Flora päästmiseks miljon eurot laenu
(138)Pelle Pohlaku juhitud jalgpalliklubi Flora sattus rahahätta. Appi tõttas Aivar Pohlaku juhitud Eesti Jalgpalli Liit.
2023. aasta augustis ja oktoobris pidi jalgpalliklubi FC Flora LHV pangale tagasi maksma veidi üle 1,1 miljoni euro pangalaenu.
Sellist raha polnud klubil aga kuskilt võtta. Kõige loogilisem olnuks laenude tasumine uue laenuga.
FC Flora president Pelle Pohlak väidabki Ekspressile esiti, et just nii talitati: „Oleme hiljem laekunud tulusid pangalaenuga varasemaks konverteerinud.“
Klubi majandusaasta aruandest aga säärast laenu ei leia. 1,1 miljoni euro asemel on uut laenu võetud vaid 200 000 eurot. Kust see miljon siis saadi?
Selgub, et ülejäänu puhul tuli appi Flora juhi isa Aivar Pohlaku tüüritav Eesti Jalgpalli Liit, mis võttis hoopis ise pangast laenu ja maksis selle Florale edasi.
Vutiliit hakkas pangaks
Et FC Flora pankadest suurt laenu ei saa, on igati loogiline. Tõenäoliselt ei soovi ükski pank Florale suurt laenu anda. Viimase kahe aastaga on vutiklubi põletanud kaks miljonit eurot.
Klubi rahaline puhver – summa, mis on reaalselt pangakontodel – on viimase aastaga kahanenud 500 000 eurolt alla 50 000 euroni. Sellest ei jätkuks isegi klubi ühe kuu palkade maksmiseks.
Sisuliselt elatakse täiesti peost suhu. Nagu vanadel aegadel kahetuhandendate esimese kümnendi lõpus, mil kuu lõpus ei saanud Flora mängijad sooja duši all käia, sest küttearve oli maksmata, ja palka tuli vahel oodata pool aastat.
Veidi manööverdamisruumi annab Florale kuuluv kinnisvara. Just selle tagatiseks andmisega õnnestuski Floral ise pangast 200 000 eurot saada.
„Jah, jalgpalliliit võttis laenu, et see meile edasi maksta,“ tunnistab Flora president Pelle Pohlak.
Ülejäänu jaoks sai Pelle Pohlak abi perekonnalt, täpsemalt tema isa Aivar Pohlaku juhitavalt vutiliidult.
Kui Flora majandusaasta aruandes on kirjas neile tehtud enam kui miljonieurone ettemakse, siis jalkaliidu aastaaruandes on rida, mis räägib klubidele antud ettemaksetest.
Kui seda Pelle Pohlakule mainida, tunnistabki ta: „Jah, jalgpalliliit võtab laenu pangalt ja maksab klubidele. Seda ei tee mitte ainult meie, vaid kõik, kel on vaja raha ära konverteerida varasemalt. Seda tehaksegi sedapidi.“
Ja tõepoolest. Sama skeemi kasutasid tänavu teisedki jalgpalliklubid. Näiteks Paide Linnameeskond sai vutiliidu kaudu ligikaudu 370 000 eurot, Tallinna Kalev 175 000 eurot ja Kuressaare üle 50 000 euro.
Tasub aga tähele panna, et isegi kui liita kõikidele teistele klubidele säärase skeemiga toimetatud laenud kokku, on see summa ikkagi väiksem kui Florale üle kantud miljon eurot.
Mingil määral selgitab seda ilmselt fakt, et eelmise hooaja Eesti vutimeistrina on Floral sügisel Euroopast oodata veidi suuremat rahalaeva kui meie teistel jalgpalliklubidel.
Elu pidi saama ilus, aga…
Veel mõni aasta tagasi oli Floras elu kui lill. Esimese Eesti jalgpalliklubina jõuti mõne eurosarja alagrupiturniirile.
Seal ei oldud mingid kotikud. Konverentsiliigas alistati serblaste Partizan ja mängiti kaks korda viiki Küprose Famagusta Anorthosisega.
Nii teeniti lõpuks miljoneid. Ainuüksi edu eurosarjas tõi sisse üle 3,6 miljoni euro.
Staarründaja Rauno Sappinen õnnestus müüa Poola ning keskkaitsja Märten Kuusk Ungarisse. Nii saadi veel üle poole miljoni euro.
Teised Eesti vutiklubid vaatasid seda kõike pealt, ila suunurgast tilkumas. Nende kogu eelarve oli kordades väiksem kui Florale vaid eurosarjas mängimise eest makstav Euroopa jalkaliidu UEFA toetus.
Paistis, et Eesti jalgpall liigub põhjanaabrite vutiga samas suunas – seal on HJK võitnud viimasest seitsmest meistritiitlist kuus.
Muidugi leidub veel ekstreemsemaid näiteid. Horvaatias on Dinamo Zagrebi auhinnakappi rännanud viimasest 18 meistritiitlist 17.
Ja sääraseid riike võib Euroopast kokku lugeda rohkem kui kahel käel sõrmi.
Väiksemates riikides toimib jalgpallis suur lumepalli kasvamise efekt. Üks edukas eurohooaeg annab sellise finantsmuskli, et klubi, kes tegi ühel hooajal väga õigeid valikuid või mil lihtsalt roppu moodi vedas, annab selle finantsmuskli toel riigisisestele konkurentidele veel aastakümneid pasunasse.
Ja iga aastaga tasemevahe aina kasvab.
Floral juhtus aga ropp tööõnnetus. Eduka eurohooaja taustal ei suudetud piisavalt keskenduda kodusele Premium Liigale. Eesti meistritiitel läks hoopis Levadiale. Floral jäi tiitlist puudu üks punkt.
Liialt detailidesse laskumata on Eestis meistriks tuleku ja teiseks jäämise vahe rahaliselt kolossaalne. Ligi miljon eurot.
Järgnenud suvel sai Flora Euroopas vastaseks soomlaste Seinäjoki. Veel vähem kui 45 minutit enne teise mängu lõppu oli Flora kahe mängu kokkuvõttes peal 3 : 0.
Seejärel osati saada kaks punast kaarti ja mäng lisaajal kaotada.
Katastroof. Säärane lagunemine maksis veel 200 000 eurot. Vähemalt.
Ja raha aina põles.
Pohlak: peame kulusid vähendama!
Soome fiasko järel ei ole Flora ostnud ainsatki isegi Eesti mõistes tipptasemel mängijat. Raha lihtsalt pole.
Kaasa ei aita ka fakt, et pärast eduka eurohooaja järel tehtud üleminekuid pole Flora enam suutnud välismaale müüa ühtegi mängijat.
Miks?
Esiteks pole Flora ega Eesti koondis olnud piisavalt edukad ning võimalikud müügiartiklid ei jää seetõttu silma. Teiseks on kõik viimased Florast ostetud mängijad välismaal põrunud.
Flora käitub nagu hasartmängusõltlane, kes vana kiirlaenu uuega kustutab.
Ründaja Erik Sorga on pärast Florast lahkumist löönud nelja aastaga 12 väravat. Teise ründaja Rauno Sappineni saldoks jäi Poola kõrgliigas neli väravat.
Kaitsja Märten Kuusk Ungari kõrgliigas läbi ei löönud ning on nüüdseks maandunud Poola esiliigas.
Ja oleks naiivne arvata, et Flora mängijate võimalikud kosilased sedasama ajalugu ei vaata.
Lisaks eurorahale on aga just noorte välismaale müümine olnud Flora peamiseks elatusallikaks. Erinevalt näiteks Levadia bossist Viktor Levadast või Paide Linnameeskonna omanikust Veiko Veskimäest pole Flora juht Pelle Pohlak edukas ärimees, kes suudaks klubi kahjumit muudkui omast taskust kinni plekkida.
Nii tulebki loota, et hädas klubile tuleb aina ja aina appi jalgpalliliit. Kuni õnnestub taas teha hea eurohooaeg või mõnele välisriigi klubile mängijaid müüa.
Samas on praeguste majandusnäitajate põhjal ääretult keeruline näha, kuidas suudaks Flora EJLilt saadud miljoni veel tänavu – nagu laenutingimused nõuavad – tagasi maksta. Pigem paistab, et vutiliidult saadud raha tagastamiseks tuleb võtta selleltsamalt vutiliidult uus patakas raha.
Nagu hasartmängusõltlane, kes tasub eelmist kiirlaenu uut kiirlaenu võttes.
„Peame enda kulusid väiksemaks saama,“ ütleb Pelle Pohlak.
Ei suuda tagasi maksta? Pole hullu!
Flora pole aga ainus jalgpalliliidu juhtkonnaga seotud klubi, mis mullu märkimisväärse kingituse sai.
Rõõmust võib lakke hüpata ka FC Elva ninamees ning jalgpalliliidu juhatuse liige Are Altraja.
Elval on juba aastaid üleval jalgpalliliidult võetud laen. Viimase seisuga on laenujääk üle 175 000 euro.
Mullu ei makstud sellest tagasi sentigi.
Ometi otsustas jalgpalliliit, et pikendavad laenutähtaega üle kaheksa aasta. Varem pidi laen olema tasutud 2030. aasta alguseks, nüüd maksab Elva selle tagasi hoopis 2038. aasta teisel poolel.
Jalgpalliliit väidab, et selle taga on Elva majanduslikud raskused ning vutiliidu juhatuse otsus.
Liidu pressiesindaja Eva Nõmme sõnul Altraja ise selle otsuse tegemisel ei osalenud. Ekspress küsis jalgpalliliidult ka juhatuse koosoleku protokolli, kus laenutähtaja pikendamise üle hääletati, aga seda küsimust otsustas vutiliit ignoreerida.
Ka Eesti jalgpalliklubid pole näinud mitte ühtegi jalgpalliliidu juhatuse koosoleku protokolli.
Omaette lugu on, kuidas jalgpalliliit üldse Elvale laenu andis. See pärineb 2016. aastast, mil Elvasse ehitati kunstmurustaadionit.
Vutiliit pikendas oma juhatuse liikme klubile antud laenu tagasimaksetähtaega üle kaheksa aasta.
Toona väitsid jalgpalliliidu juhtfiguurid ajakirjandusele, et Elva võttis staadioni ehitamiseks 300 000 eurot pangalaenu, millele andis jalgpalliliit vaid garantiikirja. Säärane on ka tavapärane praktika. Näiteks on jalgpalliliit praegugi kahe jalgpallistaadioni ehitamiseks võetud laenu käendaja, nagu võib lugeda nende majandusaasta aruandest.
Ometi on juba 2016. aasta Elva majandusaasta aruandes kirjas, et nad on saanud ligi 300 000 eurot laenu just jalgpalliliidust. Sealjuures märgiti toona tagasimaksmise tähtajaks 1-5 aastat.
Järgmiseks aastaks oli see tähtaeg pikenenud juba 2030. aastani.
On veel üks nüanss. Kui vutiliidu aastaaruandes oli Elvale antud ligi 300 000 eurot väljastatud laenude all kirjas juba 2016. aastal, siis alles 2018. aastal tõsteti see majandusaruandes peatükki, kus see seaduse järgi peab olema – tehinguks seotud isikuga (jalgpalliliidu juhatuse liikme Are Altrajaga).
Ajalugu kordub?
Perekond Pohlak on oma organisatsioone finantside ühest potist teise tõstmise abil vaesusmülkast välja sikutanud varemgi.
Aastatuhande esimesel kümnendil ehitas FC Flora Lilleküla staadioni. Rahaga oli raske. Võlad ei tekkinud üksnes maksuameti, vaid ka klubi töötajate ees.
Toona Aivar Pohlaku juhitud Florale tõttas appi Aivar Pohlaku juhitud Eesti Jalgpalli Liit.
Kahe ja poole aasta eest kirjeldas Ekspress UEFAst lekkinud lepingute ning avalike ja teabenõuetega välja küsitud dokumentide abil, kuidas EJL majandusraskustes Florale aina raha laenas.
2009. aastal sai Flora EJLilt kolm miljonit eurot laenu ja enne 2011. aasta lõppu veel ligi 400 000 eurot.
2012. aastal supsutas alaliit Florat enam kui 2,3 miljoni euroga ning tegi veel kaks ülekannet kokku summas pea 200 000 eurot, mille selgituseks lihtsalt „makse“.
Lisaks tegi Pohlaku juhitud jalgpalli katuseorganisatsioon Pohlaku juhitud klubile „pikaajalisi rendi- ja reklaamitulusid ning ettemakseid“ ligi 800 000 euro eest.
2012. aastal läkitati EJList teele lausa rahalaev. Et ka toona asusid EJLi ja Flora kontorid samal aadressil, polnud laeva teekond pikk.
EJL ja Aivar Pohlaku Flora sõlmisid kokkuleppe, mille järgi lubas alaliit tasuda klubile 12 miljonit eurot, et omandada 40% aktsiaseltsi FCF Lilleküla Jalgpallistaadion aktsiaid. Raha maksti ära osade kaupa, millest viimane laekus 2019. aastal.
Rahalaeva pagasiruumis leidus aga veel head-paremat. Et omandada Floralt ka ülejäänud 60% Lilleküla staadionit omanud juriidilise keha aktsiatest, tegid Flora ja EJL varasemate Florale tehtud ettemaksete, lihtsalt maksete ja laenude osas „tasaarvelduse“.
Kokku tasaarveldas Pohlaku juhitud klubi võlgu Pohlaku enda juhitud alaliidu ees 7,5 miljoni euro ulatuses.
Skeemi ilu seisnes selles, et staadioni, mille EJL Floralt omandas, oli Flora valmis ehitanud väga suures osas võõra raha eest. Finantse saadi nii Eesti riigilt, UEFA-lt kui FIFA-lt. Kõvasti panustas ka seesama EJL, kes hiljem Florat staadioniehituse eest pea 20 miljoni euroga premeeris.
Tallinna linnaga tekkis Floral staadioni infrastruktuuri rajamiseks saadud raha osas lausa tüli, mille kulminatsioonina jäi klubi Tallinnale 1,6 miljonit eurot võlgu.
2020. aastal allkirjastasid EJL (esindajateks Aivar Pohlak ja juhatuse liige Teet Ilves), Tallinna linn (esindaja abilinnapea Vadim Belobrovtsev) ja FC Flora (esindajaks vahepeal Flora presidendi ametisse astunud Aivar Pohlaku poeg Pelle) kokkuleppe, mille kohaselt võttis isa (EJL) poja (Flora) võla linna ees enda kanda.
Täpsemalt lepiti kokku, et jalgpalliliit investeerib vähemalt 650 000 eurot linnale kuuluva Hiiu staadioni arendamiseks.
Ülejäänud võla ehk veel pea 950 000 eurot lubas alaliit panustada kuskile mujale Tallinna linnale kuuluvasse jalgpallitaristusse.
Kokkuleppe kohaselt pidid Tallinna linn ja EJL hiljemalt 2022. aasta septembriks sõlmima aga veel teisegi kokkuleppe. See pidi panema paika, millisesse Tallinna linna jalgpallitaristu objekti EJL need 950 000 eurot endist Flora võlga investeerib. Nii alaliit kui Tallinna linn kinnitavad, et kokkulepet pole tänaseni. Ehk Flora võla hüvitamine linnale ripub õhus.
„Objekti üle käivad läbirääkimised,“ kirjeldab olukorda EJLi pressišeff Eva Nõmme.
Et läbirääkimisi varasemalt peetud on, tunnistab ka Tallinna kultuuri- ja spordiameti juhataja Hillar Sein. Hetkeseisu hindab Sein aga EJList erinevalt.
„Osapooled soovisid järelemõtlemiseks aega,“ tunnistab ta.
Õhus on ka poliitiline ebaselgus. Tallinnas hakkab õige pea tööle uus võimuliit. Nemad pole seni jõudnud arutada, kui kiirelt jalgpalliliit oma võla tasuma peaks. Küll aga võib oodata, et see küsimus uues linnavalitsuses õige pea kerkib.
Seevastu Hiiu staadioni ehitus on töös. Kuigi sisuliselt toimub staadioni renoveerimine Florale laenatud linna raha eest, usaldas linn kogu projekteerimistegevus EJLile.
Teatavasti pole EJL riigiasutus. Seega ei pidanud EJL staadioni renoveerija leidmiseks hanget korraldama. Hiiu projekti veab ka linnaga kokkuleppe sõlmimisel osalenud EJLi juhatuse liikme Teet Ilvese äriühing. Tõsi – ettevõte on EJLi ehitusprojekte vedanud varemgi ehk EJLi ehitusprojektide mõttes selles midagi ebaharilikku pole.
Tallinna maksumaksjal tasub siinkohal rahulikuks jääda. Juba möödunud aasta lõpus kinnitas EJL Ekspressile, et Hiiu staadionisse panustavad nad isegi rohkem kui 650 000 eurot, milleks leping neid kohustab.
Ka inflatsiooni ei maksa tallinlastel karta – vähemalt linnaisad seda ilmselgelt ei karda. Flora võla tekkimisest Tallinna linna ees on möödas alles 23 aastat ning kõige hilisem daatum, mil EJL ja Tallinn pidid kokku leppima, kuidas alaliit võla hüvitab, oli alles poolteist aastat tagasi.
Küll jõuab!
