REPORTAAŽ VENEETSIAST | Alati on kiusatus Eesti paviljoni tööd kiita, kuid seekord on see tõesti vägev

30 000 sammu päevas, šamaankunstnikud ja palestiinlasi toetav meeleavaldus. Veneetsia kunstibiennaalil jalutas Peeter Kormašov.

30 000 sammu esimese päevaga. Pole paha, nagu ütlevad klassikud, ja teistmoodi Veneetsias ei saakski. Seetõttu on parim paviljon ikkagi see, kus on võrkkiiged (Taani), või – kui kaasas on pisipõnnid – see, kus lapsed saavad mäest alla joosta (Saksamaa). Tung sakslaste ja itaallaste paviljonide juurde on küll hullem kui punase vaiba staare kaema, nii et ma ei pääsegi seal löögile. See on biennaali puhul kulunud jutt ja selline esimese maailma probleem, aga avamispäevade massid on midagi pöörast kunstinäitusel, kus tavaliselt rulluvad veerpallid ja saab rahus süüvida.

60. Veneetsia kunstibiennaali külastajatest saaks omaette kihvti loo, sest mitmed karakterid oleks nagu Burning Mani külalised, kes on kostüümid alles hoidnud. Altpoolt saab saab fotograaf Kiur Kaasiku galeriist neid tegelinskeid lähemalt kaeda. Kunst on surnud, inimesed ikkagi elus. Ja kui enam ei jaksa teoseid vastu võtta, siis hakkadki inimesi passima, mõtled, mis nende lugu on ja mis toob neid teisest maailma otsast siia kanalite saarele.