Kui Katrin ja Priit elasid veel täiesti tavalist elu, armastasid nad koos vaadata psühholoogilisi trillereid. Viimased aastad on Katrini ja nende laste enda elu aga kui õudusfilmis, sest mehel avaldus vaimne haigus, mida ta keeldub tunnistamast ja ravimast.
Nende lugu tõstatab probleemi: kui suuri kahjusid on vaja selleks, et inimese puhul saaks rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi?
***
Kuus aastat tagasi. Kell oli natuke pärast kaheksat hommikul. Katrin sõitis autoga Tallinna poole, et lapsed kooli viia. Lapsed istusid taga, Priit juhi kõrvalistmel.
See oli erakordselt külm veebruaripäev. Päike oli alles tõusnud, kõrgetest hangedest õhkus öist külma. Tiheda liiklusega mitmerealisel teel jäi auto ummikusse toppama.
Äkki tegi Priit turvavöö lahti ja hüppas autost välja. Jooksis üle kõikide sõiduradade paneelmajade vahele ja kadus.
Katrini põlved hakkasid värisema.
„Kas ta läks lolliks?“ küsis laps ehmunult.
Ema vastas, et isal oli ühele kohtumisele väga kiire.
Naine pani lapsed kooli juures maha, parkis auto ja purskas nutma.
