ARVUSTUS | Poeet, kes kirjutab verega
(2)Andrei Hvostov leiab, et Draamateatri „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on suguluses indie-filmi klassikaga „Dead Man“.
Mul on võib-olla veidi idealistlik ettekujutus, aga ma usun, et iga korralik kultuurihuviline on näinud Jim Jarmuschi filmi „Dead Man“, mille linastumisega meid rõõmustati kaugel 1995. aastal. Eriti korralikud kultuurihuvilised on seda filmi näinud mitu korda. Põhjusi selleks on palju.
Üks neist on Inglise kirjanduse romantismiajastu poeet William Blake. Siinkirjutaja tunnistab ausalt, et alles pärast Jarmuschi filmi nägemist jõudis minuni teadmine, et Inglismaal elas kunagi sellenimeline esoteeriline(?) poeet; sama looja, kelle luuletsüklist „Taeva ja põrgu abielu“ on võetud Olga Tokarczuki romaani pealkiri „Aja oma atra läbi koolnute kontide“.
Vaadates Draamateatris Tokarczuki romaanil põhinevat samanimelist etendust, ei jätnud Jarmuschi film mind hetkekski rahule. Seega on mõtet siinkohal peatuda „Surnud mehel“.
Happe-vestern
Jarmuschi vändatud nn happe-vesterni („hape“ ehk acid tähistab siinkohal taju laiendavaid aineid, nagu LSD või kannabis) peategelaseks on noor raamatupidaja nimega William Blake, kes on kaotanud töö ning ostab viimaste säästude eest pileti kusagil Metsikus Läänes asuvasse linnakesse. Sealne metallitehas vajab uut raamatupidajat. Kohale jõudes saab Blake teada, et talle lubatud ametipostile on juba võetud keegi teine. Veel kord töötuks ja nüüd ka kodutuks jäänud Blake kohtub linnakese kõrtsi ees lillemüüja-neiuga, endise prostituudiga, kelle juurde ta läheb ööbima. Paraku saabub lillemüüja juurde tema peigmees. Revolvrid pauguvad: peigmees sureb, lillemüüja sureb, Blake saab surmavalt haavata, aga tal õnnestub sündmuskohalt põgeneda.
Preerias satub tema teadvuseta keha juurde indiaanlane nimega Nobody (Eikeegi), kes on lapsepõlves nn indiaanisõdade käigus vangistatud ja saadetud Inglismaale tsiviliseerimisprotsessi läbima. Seal hakkab noor indiaanlane armastama poeet William Blake’i loomingut. Saades teada, et preeriast leitud valge mees kannab samasugust nime, otsustab Eikeegi, et tema ees on 18. sajandi Inglise luuletaja inkarnatsioon. Eikeegi loeb haavatud raamatupidajale mälu värskendamiseks järgmised read Blake’i loomingust: Every Night and every Morn / Some to Misery are born. / Every Morn and every Night / Some are born to Sweet Delight, / Some are born to Endless Night.
Tokarczuki romaani Janina, eriti aga Draamateatri etenduse Janina, on samuti poeet, kes kirjutab verega.
Nüüd hüppame Draamateatri etenduse juurde. Edela-Poola mägedes asuvas kolkakülas, kohe vastu Tšehhi piiri, elab kummaline daam Janina (Kersti Heinloo), kelle olemust ei pea eestlastele pikalt seletama. Kui teate, kes on Aino Perviku tegelane Kunksmoor, siis Janina on midagi sarnast. Loodusega üksmeeles elava Janina suurimateks vihavaenlasteks on jahimehed, keda daam süüdistab salaküttimises ning lõpuks ka tema enda koerte surmas. Kui kohalikud jahimehed hakkavad üksteise järel kummalistel asjaoludel surema, siis püüab Janina politseiuurijatele sisendada, et tegemist on loomade kättemaksuga. Täpsemalt olla jahimeeste hukkajateks hirved, kelle sõrajäljed on tõepoolest ühe järjekordse inimese surnukeha juures sügavasse lumme vajutatud.
Notib valgeid mehi
Janina on töötanud muu hulgas inglise keele õpetajana. Tema juures käib kunagine õpilane Dyzio (Markus Luik), kelle kireks on tõlkida William Blake’i luulet poola keelde. Ülesanne on keeruline. Dyzio deklameerib otse publikusse „Every Night and every Morn / Some to Misery are born...“, teeb seda mitu korda, jagades kõikidele ilukirjanduse tõlkijatele tuttavat muret, et pannes read poola (siinsel juhul eesti) keelde, kaob nende maagiline mõju sootuks.
Okei, see ei tõesta veel midagi. Aga on veel üks asjaolu – Jarmuschi filmis teatab Eikeegi oma uuele sõbrale, et olles kandunud 18. sajandi Inglismaalt 19. sajandi teise poole Ameerika (metsikusse) läände, hakkab uus Blake kirjutama oma poeesiat verega. Mida Blake kogu edasise filmi kestel teebki, lastes maha kõik tema teele sattuvad valged mehed (olgu lisatud, et need väärivad seda täiega).
Tokarczuki romaani Janina, eriti aga Draamateatri etenduse Janina, on samuti poeet, kes kirjutab verega.
Et nii Jarmuschi filmis kui Tokarczuki romaanis on jahimehed täielikud värdjad, tundub juba iseenesest mõistetav. Jarmuschi filmi alguses, kus peategelane istub teda Metsikusse Läände viivas rongis, näeme vagunit täitvaid trappereid sõidu ajal akendest kõmmutamas preerias rohtu nosiva piisonikarja pihta. See on ajalooline fakt – Ühendriikide valitsus kutsus valgeid mehi tapma kõiki piisoneid, sest need olid preeriaindiaanlaste elu aluseks. Maailma ajaloo suurima sihipärase loomade mahanottimise alguses arvatakse preerias elanud olevat kuni 15 miljonit piisonit, lõpuks oli neid alles vaid mõned tuhanded. Hävitades piisoneid, hävitati indiaanlasi.
Jarmuschi filmis näeme aina korduvaid vihjeid karule, kes oli loodusrahvaste hulgas – nii Ameerikas kui Siberis – austatud ja kummardatud tootemiloom. Hendrik Toompere lavastuses on kõikjal esile tulevate hirvede kõrval rebased, Janina koerad ja lõpuks ka üks hunt. Nimelt kannab Janina kohaliku seenekorjajate ühingu maskiballil hundikostüümi.
Millega on antud täiesti läbipaistev vihje Janina olemusele. Aga ärge ehmuge – emahundi kõrval on armsaid veidrikke, nagu külamees Isevärk (Ivo Uukkivi) või putukateadlane Boros (Tiit Sukk). Kanepit tõmmates moodustavad nad ühel hetkel in situ sündinud laulu esitava trio ja tulemus on tõesti lustakas.
Raev ja julmus
Kuidas on laval toimuv seotud Inglise poeedi Blake’i sõnumiga, jäägu siinkohal arutamata. Lugege „Taeva ja põrgu abielu“. Või hea küll, kesse tänapäeval midagi niisugust ikka jõuab ning viitsib lugeda. Aitab sellestki, kui võtate teadmiseks ühe Põrgu vanasõnadest: raevu tiigrid on targemad kui õpetuse hobused.
Ökoloogiliselt oleme maailma täielikult persse keeranud ja seda asjaolu ei tühista ükski romaan, heliteos ega etendus.
Raevu on Toompere etenduses kuhjaga. Julmust... jah, seda ka. Kohati on suisa õudne. Abiks õudustunde peletamisel on muidugi see, kui olete lugenud etenduse aluseks olevat romaani, mis ilmus neli aasta tagasi eestikeelses tõlkes. Õuduse emaks on teadmatus. Siinkirjutaja on kogu Tokarzcuki eestikeelsena läbi lugenud. Mistõttu ma ei oska arvustajana pugeda niisuguse vaataja hinge, kes läks Draamateatrisse puhta lehena ning väljus sealt nagu lasketiirus auklikuks kõmmutatud märklaud. Hirve siluetti meenutav märklaud.
Draamateatril on praegu head ajad. Kõik uuslavastused nii suurel kui väiksel laval, mida siinkirjutajal on sel hooajal õnnestunud näha, säravad nagu puhas kuld. Näitlejate mäng on välja timmitud, visuaalid mõjusad, helitaust nähtu mõju kahekordistav. „Aja oma atra läbi koolnu kontide“ helikujundajat Lauri Kaldoja tahakski eraldi välja tuua. Jällegi – Jarmuschi „Dead Man“ on paljude arvates sellepärast nii kuradima äge, et muusika kirjutas sellele maailma parimaid kitarriste Neil Young, kelle rifid toovad lausa kananaha ihule. Samamoodi ei saa Kaldoja helikujundust selles lavastuses alahinnata.
Mõjus mõnele õrnahingelisele lugejale see arvustus ehmatavalt, siis võin öelda julgustuseks, et etendus koolnu kontidest lõppeb positiivse noodiga. Paha saab karistatud, head võidavad.
Mis on kahjuks tegelikkuse lakeerimine. Ökoloogiliselt oleme maailma täielikult persse keeranud ja seda asjaolu ei tühista ükski romaan, heliteos ega etendus.
