Heavy-blues-anekdoodid, mille teeb väärtuslikuks pigem vorm kui sisu

Mart Kalveti kuuleb Räpina Jacki plaadilt ka vankumatut kihku saada kellekski, kelle testiikulite massiivsuses pole võimalik kahelda.

Kill Kaare – vokaalsem pool Räpina Jackist – soovib hedonistlikul blues-rock-plaadil paljastada hingesoppe ja muid kehaosi, milleni debüüt „Pasljabin“ ei jõudnud. Uus album on veidi nagu vana hevika battle jacket, pealkirjas (tomwaitsilikul kähehäälel) mainitud räpane jakk, mille sentimentaalne väärtus on seda suurem, mida isiklikumad on plekid.

Räpina Jack on hõllanduslik ka mürtsudes-mörisedes, nagu palas „Rokib, ei roki“; räusu taga terendavad nooruslik trots kesiste olude suhtes ja vankumatu kihk saada kellekski, kelle testiikulite massiivsuses pole võimalik kahelda. (Nostalgiahõngu lehvib tegelikult juba kujundusest, mis mõjuks vähem ootamatuna hoopis mõnel 1990. aastate alguse sleaze-rock-üllitisel.)