Valgevene armee on vanamoodne, kuid siiski ohtlik. Poliitikaanalüütiku sõnul treenib armee praegu usinalt
(58)President Aljaksandr Lukašenka teeb Kremli infooperatsioonides osaledes sageli suuri sõjakaid sõnu. Viimati ähvardas Valgevene riigipea aprilli lõpus anda „ennetava löögi“ Leedust ehk NATO territooriumilt lähtuva ohu vastu. Seepärast teeb Propastop ülevaate Valgevene armee tegelikust võitlusvõimest.
President Aljaksandr Lukašenka teeb Kremli infooperatsioonides osaledes sageli suuri sõjakaid sõnu. Viimati ähvardas Valgevene riigipea aprilli lõpus anda „ennetava löögi“ Leedust ehk NATO territooriumilt lähtuva ohu vastu. Seepärast teeb Propastop ülevaate Valgevene armee tegelikust võitlusvõimest.
Global Firepower Index avaldab alates 2016. aastast maailma riikide konventsionaalse sõjalise võimsuse reitingut. See indeks võtab arvesse 50 erinevat sõjalist, demograafilist, rahalist, logistilist ja geograafilist tegurit. (Kuna keskendutakse konventsionaalsele sõjapidamisele, ei võeta arvesse tuumaarsenali.)
Global Firepower 2024 reitingu kohaselt on Valgevene 145 riigi seas sõjalise koguvõimsuse poolest 64. kohal. Ukraina on tänavu selles edetabelis 18. kohal. Venemaa on viimastel aastatel olnud sõjalise koguvõimsuse poolest Ameerika Ühendriikide järel teisel kohal. Eesti on selles nimekirjas 87. kohal.
Milline on Valgevene armee varustus?
Nagu enamik Nõukogude Liidu järgseid riike, on ka Valgevene pärinud kokku varisenud Nõukogude Liidust märkimisväärse hulga sõjavarustust. Pärast iseseisvumist päris riik Valgevene sõjaväeringkonna, mis oli üks võimsamaid Nõukogude Liidus.
Valgevene relvajõudude struktuur koosneb maavägedest, õhujõududest ja õhukaitsejõududest ning erioperatsioonide vägedest. Valgevene armees on ka transpordiväed ja territoriaalkaitse.
Rahuajal kuulub Valgevene armee võitluskoosseisu kolm lennubaasi – Baranavitšis, Lidas ja Minskis. Läänepiiri äärde on paigutatud neli õhutõrjerakettide brigaadi ja kolm õhutõrjerakettide polku, mis on relvastatud S-200, S-300, Buk, Tor ja Osa-AKM süsteemidega. Lisaks sellele on kaks raadiotehnilist, neli mehhaniseeritud, üks raketi-, üks reaktiiv-suurtükiväe- ja kolm suurtükiväe brigaadi. Õhujõud ja õhukaitsevägi on Valgevene armee kõige arvukam haru, siin teenib veerand armee isikkoosseisust.
Valgevene armee soomustehnika – tankid ja muud soomusmasinad – on valdavalt nõukogude päritolu. Peaaegu kogu tehnika on vananenud ja seda ei ole oluliselt moderniseeritud, ütlevad sõjanduseksperdid. Seega saab Valgevene paberil kasutada üle 1200 tanki – sellise hinnangu andis 2020. aastal vene mõttekoda Strateegiate ja Tehnoloogiate Analüüsi Keskus. Sama organisatsioon väidab, et rohkem kui 800 sõidukit neist on reservis – see tähendab, et neil ei ole meeskondi. Erinevatel ekspertandmetel on Valgevene territooriumil 2024. aasta 517 tanki, millest 336 on lahingutegevuseks valmis.
Valgevene armee valmistub kaitsesõjaks
Valgevene sõjaline doktriin eeldab ainult kaitseoperatsioone. Sõltumatute ekspertide sõnul on Valgevene armee üles ehitatud nii, et sellel puudub praktiliselt igasugune ründepotentsiaal.
Tänapäeva Valgevene armee koosneb täna kahest täiesti erinevast osast – esiteks suur ja mahukas nõukogude stiilis armee, mille lahinguvõime on küsitav (sealhulgas õhujõudude ja õhukaitse osas). Teisalt kompaktsed, hästi väljaõpetatud kolmest brigaadist koosnevad erioperatsioonide väed. Hoolimata oma efektiivsest väljaõppest koosnevad erioperatsioonide väed kergejalaväest, mida saab kasutada üsna piiratud eesmärkide saavutamiseks.
Valgevene armee eliit: erioperatsioonide sõjaväelased on parima väljaõppega, kuid omavad ainult kergejalaväelase relvastust.
Kuigi erioperatsioonide väed on Valgevene armee eliit, on isegi need loodud nõukogude õhudessantväeosade ja GRU eriüksuste eeskujul, koosnedes õhudessantbrigaadist Vitebskis, õhudessantrünnakbrigaadist Brestis ning eraldi erioperatsioonide brigaadist Marjina Horkas.
Aastal 2007 eraldati erioperatsioonide üksused maavägedest ja sellest ajast kuulub nende isikkoosseisu umbes 4000-6000 inimest. Ükski neist üksustest ei koosne ainult elukutselistest sõjaväelastest, see tähendab, et need üksused pole rahuajal täielikult mehitatud ja lahinguvõimelised.
Ekspertide sõnul seisneb erioperatsioonide vägede nõrkus selles, et isegi kergejalaväe eliitüksuseid ei toeta tankid, suurtükivägi ega õhutõrjesüsteemid. See nõrgendab oluliselt nende kaitsevõimet.
Näiteks Ukraina armee erioperatsioonide lahinguüksused on varustatud kaasaegsete tanki- ja õhutõrjerelvadega: tankitõrje raketisüsteemid Javelin ja NLAW, granaadiheitjad Carl Gustaf, kaasaskantav õhutõrjesüsteemid Stinger ja Piorun. Selline relvastus võimaldab neil tõhusalt seista vastu rikkaliku varustusega vene armeele. Valgevene erioperatsioonide vägedel selline „postsovetlik“ relvastus praktiliselt puudub.
Ometi on erioperatsioonide väed praegu tõenäoliselt ainsad sõjaväeüksused, millele Valgevene juhtkond saab täielikult toetuda nii tänu nende lojaalsusele kui sõjalisele võimekusele lahingülesannete täitmisel. Valgevenelased teavad erioperatsioonide vägesid 2020. aastast, mil need osalesid aktiivselt massimeeleavalduste mahasurumisel pärast massilist tulemuste võltsimist presidendivalimisel.
Kui palju on „tääke“ ja tanke?
Toonane kaitseminister Andrei Ravkov teatas 2016. aastal, et Valgevene relvajõududes teenib umbes 65 000 inimest. Ligikaudu suureks hindas Valgevene armee isikkoosseisu ka Global Power Indexi uuring.
Võib oletada, et nende arvude suurusjärk peab ka praegu paika. Võttes maha armee palgal oleva tsiviilpersonali võivad Valgevene võimud arvestada 45 000 sõduri ja ohvitseriga, mis on muljetavaldav arv.
Ukraina sõjanduseksperdi reservpolkovnik Sergei Grabski sõnul hinnatakse Kiievis, et umbes 30% Valgevene armeest on tõesti lahinguvõimeline ning operatsioonidel kasutatav. Grabski sõnul suhtutakse Kiievis Valgevene armeesse nii, nagu oleks see vene armee koosseisu kuuluv korpus.
„Umbes 20 000 Valgevene sõjaväelast võivad kujutada tõsist ohtu. Kui ma räägin ohust, siis ma ei hinda mitte ainult sõjaväelaste arvu, vaid ka nende väljaõpet,“ ütleb reservpolkovnik Grabski, kes on töötanud ka Ukraina kaitseministeeriumis. „Alates 2022. aasta aprillist on Valgevene armee pidevalt korraldanud lahingõppusi. Seetõttu ei saa vaenlast alahinnata, sõja kogemus näitab, et nii ei tohi teha.“
Muidugi ei hakka Valgevene armee kunagi üksi Ukraina vastu sõdima, vaid saab seda teha ainult koos vene armeega. Grabski hinnangul võib Valgevenes avalike allikate kohaselt rääkida 145 000 reservväelasest ja veel 55 000 territoriaalkaitseväelasest.
„Nende võimekuse kohta võib olla erinevaid arvamusi, aga nad on olemas, neil on relvad ja struktuur. Loomulikult võime öelda, et Valgevene armeel pole piisavalt tanke, suurtükke ja tehnikat, kuid avalikud allikad ütlevad, et Valgevene suudab kasutada umbes 300 tanki,“ ütleb Grabski.
Lukašenka: ma ei lase end sõtta tõmmata
Venemaa kasutab praegu sõjas Valgevene rafineerimistehastest pärit kütust ning sõja alguses rünnati Ukrainat Valgevene territooriumilt.
Reservpolkovnik Grabski sõnul jälgib Ukraina riigi piiril toimuvat Valgevene sõjaväeüksuste rotatsiooni ning Venemaa õhutõrjesüsteemide paigutamist Valgevene territooriumile. „Loomulikult on need õhutõrjesüsteemid mehitatud Valgevene personaliga. Asjaolu, et Valgevene territooriumilt Ukrainat praegu ei tulistata, ei tähenda, et vene armee Valgevene korpus ei kujuta endast ohtu Ukraina julgeolekule,“ kinnitab Ukraina sõjaline ekspert.
Nagu diktatuuririigile omane, innustavad Valgevene armee sotsiaalreklaamiplakatid andma isamaa eest oma elu.
Poliitikaanalüütik Artjem Šreibmani sõnul treenib Valgevene armee praegu usinalt, püüdes üle võtta nii Vene armee kui ka wagnerlaste kogemusi. Mullu suvel suure meediakära saatel Valgevene territooriumile laagrisse asunud Jevgeni Prigožini eraarmee Wagner võitlejatest on enamus siiski ammu riigist lahkunud.
„Valgevene on juba poolteist aastat valmistunud vajadusel pehme mobilisatsiooni läbiviimiseks nii juriidiliselt kui ka praktiliselt,“ ütleb Šreibman, kelle sõnul ei ole president Lukašenka uuest sõtta sekkumisest huvitatud. „Kui aga Putinil on reaalne soov Valgevene sõtta kaasata, siis Lukašenka seda takistada ei suuda.“
Aljaksandr Lukašenka kinnitas ühes oma viimases kõnes, et Valgevenel ei ole vaja ka edaspidi sõjategevusega liituda. Valgevene diktaatori sõnul nõuavad sõtta astumist Venemaa „hurraapatrioodid“, kuid need nõudmised töötavad NATO kasuks.
„Venemaa hurraapatrioodid tahavad ja teevad kõik selleks, et tõmmata meid sõtta Ukrainaga,“ rääkis Lukašenka oma rahva poole pöördudes olukorrast, mille puhul pikeneks rinne Valgevene piiri arvelt Ukraina, Poola ja Balti riikidega tuhandete kilomeetrite võrra. „Teie ja mina peame selle rinde sulgema, kui me sõtta astume. Kas me suudame seda teha? Me ei suuda. Kas me tahame endale probleeme tekitada? Ei taha. Võib-olla tuleb Ukrainale, nagu ka Venemaale, kasuks rahumeelne Valgevene.“
Loos kasutatud arvud pärinevad avalikest allikatest, mõttekodade analüüsidest ning Valgevene kaitseministeeriumi aruannetest.
