„Inimese anatoomia“ laseb ajust välja filtreerida mürgised pestitsiidid ja aegunud mõtted

Ekspeditsioonist on saanud kvaliteedimärk ja katalüst, mis rahvast saalidesse toob, leiab Emel-Elizabeth Tuulik Mart Kangro „Inimese anatoomia“ järel.

Mart Kangro uuslavastus „Inimese anatoomia“ on lugu igapäevaelu hetkedest, mis meist tahtmatult mööda jooksevad. See on ood aistingutele ja meie ümber toimuvale, olgu see nii mööduvalt sisutu või sidusalt nauditav, kui vaataja tahab, et see oleks. Kaootilises harmoonias püütakse hetkeseisundeid, mis sarnaselt tänapäeva maailmale staatilisust ei salli. Semiootilistest kompositsioonidest pakatav lavastus valmis koostöös Ekspeditsiooniga ja laval on Jörgen Liik, Marika Vaarik, Katariina Tamm ja Rasmus Kaljujärv.

On kevadiselt rõve koerailm, kui jõuan Sakala 3 kammersaali. Ruum on lava, s.t saali eraldab kaheks kõrge sein, mille mõlemal pool on kõrgendatud poodiumil üks pikk rida istekohti. Tegevus toimub mõlemal pool seina ja etendajad liiguvad päripäeva ühelt lavapoolelt teisele. Mina ei tea, mis toimub teisel pool, ja nemad ei tea, mis toimub siin. Võin vaid oletada, et ühe lava kaks poolt peegeldavad teineteist. Hilinejana pean leppima rea kõige äärmise ja viimase kohaga, mis, arvestades ruumi kitsast ja piklikku kuju, ei ärata just suurt sümpaatiat. Etenduse poole peal mõistsin, et minu koht on võib-olla kõige parem koht terves saalis.