Runde – teist korda abielus, ühe poja isa – näis elavat silmatorkamatut elu. Ta töötas abitöölisena ehitusfirma laoplatsil. Teenis 160 Saksa marka nädalas kätte: seda oli veidi enam kui tollane keskmine palk Lääne-Saksamaal. Elas koos abikaasa Charlottega otse linnapargi kõrval.

Politsei ütles Rundele, et ta ei tohi lähiajal kuskile sõita. Ta peab püsima kodus. Novembri algul tuleb tal ilmuda uurijate juurde ülekuulamisele.

Sündmused, mis uurijaid huvitasid, olid aset leidnud ammu ja kaugel – 20 aastat tagasi ja Runde praegusest elukohast Duisburgi linnast 2000 kilomeetri kaugusel.

Oli aasta 1963. Ja Saksa politsei tahtis teada, mida oli Ernst Runde korda saatnud, kui elas aastatel 1943 ja 1944 Eestis – Vaivaras ja Kiviõlis.

Pikka aega kestnud eeluurimisel said Saksa uurijad teada, kuidas ühest lihtsast napi haridusega sadamatöölisest sai 1940. aastate Eestis mõrtsukas ja piinaja, kes pärast sõda muutus taas hoolitsevaks abielumeheks ja korralikuks kodanikuks.

Millest see lugu räägib?

  • Eesti Ekspress käis tutvumas Saksamaal Ludwigsburgi arhiivis olevate mahukate materjalidega, mis käsitlevad teise maailmasõja ajal Eestis tegutsenud koonduslaagreid, ja sai teada, kuidas teise maailmasõja kõige esimeses lahingus osalenud põhihariduseta mehest sai tähtis figuur natside poolt Kirde-Eestisse rajatud koonduslaagrites;

  • Eesti koonduslaagritesse toodi Leedu ja Kaunase getodest üle 10 000 juudi, sealhulgas naisi ja sadu lapsi, kes eraldati vanematest. Paljud lapsed hukkusid;

  • Ludwigsburgi arhiivis talletatud materjalid näitavad õõvastavat pilti Kiviõlisse, Narva linavabrikusse, Kuremäele ja mujale rajatud koonduslaagrite igapäevaelust: näljast, lutikatest, igapäevasest tööst, seistes pahkluudeni jääkülmas vees, ja natsidest, kes purjuspäi vange väärkohtlesid;

  • eriti kannatasid laagrites emad ja lapsed. Valvurid ei lubanud laagrites sündinud vastsündinuid ellu jätta;

  • Eesti koonduslaagrites toime pandud õudused hakkasid Saksamaa uurijate jaoks selginema alles 1960. aastatel, aastaid pärast Nürnbergi protsessi;

  • Eesti koonduslaagrites toime pandud kuritegude uurimisse olid 1960. aastatel kaasatud Saksamaa Liitvabariigi esindused Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, samuti Iisrael ja Austria. Nõukogude Liiduga sakslased natsikuritegude uurimisel eriti koostööd ei teinud, sest ei pidanud nõukogude uurijaid piisavalt usaldusväärseteks.

Saladused Eesti kohta

Ernst Rundel kästi uurijate juurde ülekuulamisele tulla 1963. aasta 4. ja 5. novembril.

Saksamaal Ludwigsburgi liidumaa arhiivis on mitu paksu toimikut sellest, mida uurimisasutused Runde ja tema Eesti-elu kohta teada said. Eesti Ekspress käis nende paberitega tutvumas.

Ludwigsburg on Tartu-suurune linn. Linna peatänava ääres paikneb kolmekorruseline sammastega klassitsistlik hoone – sama suur nagu kaks Tartu ülikooli peahoonet. See ongi arhiiv.

PILDISTAMINE KEELATUD: Need on vaid osa toimikutest Ludwigsburgi arhiivis, mis heidavad valgust natside tegudele Eestisse rajatud koonduslaagrites.
PILDISTAMINE KEELATUD: Need on vaid osa toimikutest Ludwigsburgi arhiivis, mis heidavad valgust natside tegudele Eestisse rajatud koonduslaagrites.
FOTO: Külli-Riin Tigasson

Rataste kolinal lükkab arhiivitöötaja Eesti Ekspressi ajakirjaniku laua juurde käru tellitud säilikutega. Seitseteist toimikut koondavad hatuseks kulunud servadega õhukesi pärgamentpaberi lehti, käsitsi kirjutatud kirju, koltunud ümbrikke, pastakaga visandatud jooniseid ja uduseid fotonegatiive väga lühikeste juustega meestest.

Need toimikud kirjeldavad tegusid, mille panid kaheksakümmend aastat tagasi Eestis toime Runde ja tema kaaslased. Materjale pildistada ei tohi. Lubatud on teha märkmeid ja tellida koopiaid.

See artikkel tugineb sellele, mida Eesti Ekspress Ludwigsburgi arhiivist teada sai. Lisainfot Runde ja tema kaaslaste ohvrite kohta otsisime Eestisse koonduslaagrisse saadetud Vilniuse raamatukoguhoidja päevaraamatust, Eesti Rahvusarhiivis olevatest Vaivara koonduslaagri arsti raportitest ja ühest muusikaakadeemiast, mis paikneb Eestist 3000 kilomeetrit lõunas.

Ei mäleta enam oma ema, kellele „olin koormaks“

Esimesel ülekuulamispäeval, 1963. aasta 4. novembril kõneles Runde uurijatele sellest, kuidas ema ta väikelapsena ära andis.

Ta rääkis, kuidas ta sündis 1905. aastal Kielis Johanna Ehlerti vallaslapsena. Oma isa pole Runde kunagi näinud. Kui Ernst oli kaheaastane, andis ema, kellele väike laps – nagu Runde ise ütles – „koormaks oli“, poja kasvatada oma õele, kes oli lastetus abielus.

„Kuna mind lahutati mu lihasest emast juba varases nooruses, ei mäleta ma enam teda,“ rääkis Runde uurijatele.

Ernst, kes toona kandis veel ema perekonnanime Ehlert, hakkas elama sünnilinnast Kielist 800 kilomeetri kaugusel tollases Lääne-Preisimaa pealinnas Danzigis, mida nüüd tuntakse Poola linna Gdanskina.

Ema jäi Kieli.

Saame jätkata. Ma olen valmis kõik üles tunnistama, mis ma olen teinud, sest ma tahan õhu klaariks teha.

Ernst Runde, Vaivara koonduslaagri SS-lane

„Ma ei näinud teda enam kunagi,“ ütles Ernst Runde uurijatele.

Ernst hakkas kutsuma oma tädi emaks ja tädimeest isaks. „Minu ema õe peres hoiti mind nagu oma last,“ kõneles Runde uurijatele.

Kui poiss oli kümneaastane, adopteerisid kasuvanemad ta ametlikult. Ernst Ehlertist sai Ernst Runde. Tema kasuisa töötas Danzigi sadamas laadimismeistrina.

Koolitee jäi poisil lühikeseks.

Kuueselt hakkas ta käima sadamalähedases rahvakoolis. Kuid koolis olid tal raskused ja kasuisa võttis poisi napilt 14aastaseks saanuna koolist ära, et too läheks paadiehitusfirmasse selliks.

Natsionaalsotsialism oli Ernst Runde kasuvanemate kodus au sees. „Vanematekodu meelsus oli esiotsa keisritruu, seejärel rahvuslik ja siis natsionaalsotsialistlik,“ võtsid uurijad selle kokku.

1933. aastal, kui ainsaks Saksamaal lubatud parteiks sai natsipartei, astus Ernst Runde selle liikmeks ja ühines ka SSiga. „Uskusin, et Hitler ja tema partei viivad Saksamaad edasi,“ ütles Runde uurijatele. Runde astus ka kirikust välja.

NATSIDOKUMENT: 1933. aastal astus Ernst Runde natsiparteisse ja SSi, mis tegutsesid ka Danzigi vabalinnas.
NATSIDOKUMENT: 1933. aastal astus Ernst Runde natsiparteisse ja SSi, mis tegutsesid ka Danzigi vabalinnas.
FOTO: Landesarchiv Baden-Württemberg, Abt. Staatsarchiv Ludwigsburg EL 317 III Bü 1964

Natsipartei populaarsus kasvas 1930. aastatel kogu Danzigi vabalinnas. Suurema osa linlastest moodustasid sakslased. Ent 1920. aastal, mil Rahvasteliidu eestvedamisel oli moodustatud iseseisev Danzigi vabalinn, olid Danzigi sakslased kaotanud Saksa kodakondsuse, sest Danzig ei olnud enam osa Saksamaast. Danzigis kehtis 1920. ja 1930. aastatel oma valuuta – kulden, seal oli oma vapp ja välispoliitiliselt esindas Danzigit Poola. Poola tahtnuks tähtsat sadamalinna päriselt endale, Hitler aga nõudis, et Danzig kuulugu taas Saksa riigile.

1939. aasta augusti lõpus randus Danzigi sadamas Saksa sõjalaev Schleswig-Holstein, mis tuli väidetavalt rahulikule külaskäigule. 1. septembri varahommikul avas laev tule Danzigi sadama lähedal olnud Poola laskemoonalao pihta. Seda – Westerplatte lahingut – loetakse teise maailmasõja kõige esimeseks lahinguks.

Danzigis algas teine maailmasõda.

Ernst Runde oli sõja alguse tunnistajaks. Temagi osales Westerplatte lahingus. Vahetult enne sõja algust oli ta pannud maha Danzigi sadamatöölise ameti ja liitunud politseijõududega. Ta toetas Hitlerit.

„Kurjategijad ja juudid“

Juba 1939. aasta septembris lõid sakslased Danzigi külje alla Stutthofi koonduslaagri. Seal asus ametisse ka Ernst Runde, kes oli liitunud SSi Totenkopfi divisjoniga. „Totenkopf“ tähendab eesti keeles surnupealuud. Surnupealuu divisjon haldas Natsi-Saksamaa koonduslaagreid.

„Me kandsime SSi vorme ja surnupea märke,“ meenutas Runde 1963. aasta ülekuulamisel. „Stutthofi laagris olid põhiliselt poola tsiviilisikud, poola ja saksa kurjategijad, ja kui ma õigesti mäletan, siis ka mõned juudid,“ rääkis Runde 1963. aasta esimesel ülekuulamispäeval.

Sama divisjoni kaudu saabus Runde hiljem ka Eestisse.

„Olen terve öö joonud“

Ernst Runde ülekuulamine pidi jätkuma päev hiljem – 1963. aasta 5. novembril kell 9.

Runde hilines. Ta oli purjus.

„Kui ma eile sain teada, mida mulle ette heidetakse, mõjus see mulle nii, et kohe pärast kojujõudmist hakkasin alkoholi jooma ja viimase klaasi alkoholi jõin ma täna hommikul vara kell 6.30,“ ütles Runde uurijatele. „Muidugi mõista pole ma maganud. Enda meelest olen ma purjus, aga usun, et joove ei ole nii tugev, et ma ülekuulamisel osaleda ei saaks.“

Uurijad otsustasid vestluse siiski katkestada. Nad soovitasid mehel tund aega värskes õhus jalutada.

Tunni aja pärast astus Runde uuesti uksest sisse ja ütles: „Saame jätkata. Ma olen valmis kõik üles tunnistama, mis ma olen teinud, sest ma tahan õhu klaariks teha.“

Selle kohta, mis edasi sai, tegi masinakirjutaja ülekuulamisprotokolli sellised märkmed: „Runde tõusis, rusikates käed külgedel, uurijate ja masinakirjutaja ees püsti ja näitas, kuidas ta laagris vange „korrale kutsus“. Siis ütles ta, et talle avaldab muljet korrektne uurimisprotseduur ja et ta soovib näidata, et ta on mees, kes oma tegusid ei eita.“

Väike poiss Vilniuses

Runde oli isaks saanud 1926. aastal.

Tema ainsaks jäänud laps sai nimeks Heinrich.

Samal ajal, kui Danzigi sadamas töötanud Ernst Runde koos esimese abikaasa Alice’iga väikest poega kasvatas, sirgus üks teine väike poiss ka Danzigist 800 kilomeetri kaugusel Vilniuses kuulsa kirurgi ja kurgu-nina-kõrvaarsti Noah Wolkowiski peres.

Doktor Wolkowiski poeg Alexander, keda kutsuti ka Aleciks ja Alikuks, sündis aastal 1931. Toona poleks veel keegi võinud arvata, et Aliku ning tema isa elus hakkab saatuslikku rolli – sellist, millest sõltub elu ja surm – mängima seitsme klassi haridusega mees kaugest sadamalinnast.

Väike Alik oli musikaalne. Viieaastaselt hakkas ta klaverit mängima.

KATSUMUSI TÄIS ELU: Alexander Wolkowiski (hilisem Tamir) pärast koonduslaagrist pääsemist.
KATSUMUSI TÄIS ELU: Alexander Wolkowiski (hilisem Tamir) pärast koonduslaagrist pääsemist.
FOTO: Erakogu

Tema isa Noah Wolkowiski ja ema Fania olid Vilniuse juudid, kuid nende kodus räägiti poola keelt.

1920. ja 1930. aastatel oli Vilnius Poola, mitte Leedu linn.

Sõjaeelse Vilniuse elanikest kolmandiku – ligi 80 000 – moodustasid juudid.

Vilniuses tegutses jidišikeelne teater.

Seal ilmus mitu juudi kogukonna päevalehte.

Juudi lastele anti välja kirjandusajakirja „Rohelised puud“.

1935. aastal käis Vilniuses kunstnik Marc Chagall – ta osales kuulsa juudi kultuuriinstituudi YIVO aastakonverentsil ja käis külas lastelaagris.

Vilniuses tegutsesid juudi spordiklubid ja juudi ametiühingud.

1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude armee kolm Balti riiki. Nõukogude võim oli Vilniuse Poolalt vallutanud juba 1939. aastal. Vilniusest sai Nõukogude Leedu pealinn. Osa Vilniuse juute üritasid pageda Ameerikasse. Osa jääjaid saadeti Siberisse.

Piirdeaedade taha koguti kõik Vilniuse juudid. Vana foto tehtud 1943. aasta paiku. Uus foto: Josvydas Elinskas/Delfi

1941. aasta 24. juunil vallutas Natsi-Saksamaa Vilniuse. Kümned tuhanded juudid mõrvati Vilniuse lähedal Ponari metsas. Kui sõjaeelses Vilniuses oli elanud ligikaudu 80 000 juuti, siis sama aasta sügiseks oli neid alles 40 000. Kõik juudid pidid sama aasta septembris kolima pisikesse getosse, mis koosnes seitsmest vanalinna tänavast.

Juutide getoelu kohta tegi märkmeid Vilniuse raamatukoguhoidja Herman Kruk. Herman Kruk mõrvati hiljem Eestis koonduslaagris, kuid tema peidetud päevikud leiti aastaid hiljem üles, tõlgiti inglise keelde ja avaldati Yale’i ülikooli kirjastuses. Tema päevikud aitavad avada elu Vilniuses ajal, kui seal elasid väike Alik ning tema isa ja ema.

Kruki päevikutest võib lugeda näljast, pimedusest, külmast ja hirmust.

Kruk kirjutab, kuidas 1941. aasta detsembris käskisid sakslased juutidel rindelolijate tarbeks ära anda kõik oma karusnahksed kasukad, kraed ja mütsid – käsu eirajaid ootas surmanuhtlus.

1942. aasta detsembris kirjutab ta, kuidas geto naistel keelati rasedaks jääda.

Ta kirjutab mahalaskmistest Ponari metsas.

Ja peab detailselt arvet, kui palju on tema raamatukogust raamatuid laenutatud.

1942. aastal korraldasid getoelanikud laste muusikakonkursi. Selle võitis 11aastane Alexander Wolkowiski lauluga „Shtilar Shtilar“.

Leedu juudid Eestisse

1943. aasta 21. juunil andis Saksamaa politsei- ja julgeolekujõudude juht Heinrich Himmler korralduse likvideerida „Ostlandis“ kõik getod.

Ostland tähendas alasid, mille sakslased olid vallutanud Nõukogude vägedelt – sealhulgas Vilniust ja Kaunast, kus olid Leedu suurimad getod.

LEEDUST EESTISSE: Vilniuse geto peavärav. Kokku koondasid natsid getosse 40 000–50 000 juuti. Vilniuse geto peasissepääsu koht tänasel päeval. Uus foto: Josvydas Elinskas/Delfi

Kõik Ostlandi getode elanikud tuleb paigutada koonduslaagritesse, kusjuures võimalikult paljud „koonduslaagrites viibivad meesoost juudid tuleb viia tööle põlevkivi kaevandama“, nõudis Himmler. Juba 1941. aastal oli Alfred Rosenberg, üks natsipartei ideoloogilisi juhte, kirjutanud oma salamemorandumis, et „Baltimaad on määratud saama Saksa asustusalaks“. 1943. aasta suvel olid alanud ettevalmistused Leedu, Läti ja Eesti „põliselanike germaniseerimiseks“, võtsid sõjajärgse Lääne-Saksamaa uurijad tollase olukorra hiljem Runde süüdistusaktis kokku.

Stutthofi koonduslaagris „töötanud“ Ernst Runde saadeti 1943. aasta augustis kuuenädalasele väljaõppele Berliini lähedale Oranienburgi, et omandada sanitari kvalifikatsioon.

Samal ajal – 1943. aasta hilissuvel – hakati Kirde-Eestisse deporteerima Vilniuse ja Kaunase geto juute.

Ühtekokku saadeti Eestisse 1943. aasta augustis ja septembris ligi 10 000 Leedu juuti.

Eesti oli lähedal Leningradile, mida Hitler lootis vallutada.

Eestisse saadeti ka doktor Wolkowiski pere.

1943. aasta oktoobris jõudis Eestisse Ernst Runde.

Ida-Virumaalt Setumaani

Ludwigsburgi arhiivis on mapp maakaartidega, kuhu on käsitsi kirjutatud Eesti koonduslaagrite toonased asukohad. Mõned kohanimed on punasega alla joonitud. Mõned kohanimed on kirjutatud vigaselt. Lagedi, Ereda, Kothla-Järve, Saka, Vivikona, Vaivara, Soski, Kuremäe, Auvere, Jewi (see on harilikuga parandatud: Jöhvi), Kiviöli, Kunda, Aseri, Narva – need on kohad, kuhu 1943. aasta sügisel loodi koonduslaagrid. Kogu seda laagritevõrku kokku kutsutakse tänapäeval Vaivara koonduslaagriks. Vaivara oli pealaager, ülejäänud harulaagrid.

Ühtekokku allus Vaivara koonduslaagrile 23 harulaagrit. Enamik neist paiknesid Ida-Virumaal, mõned (Klooga, Petseri, Ülenurme ja Pankjavitsa) aga palju kaugemal.

Ludwigsburgi arhiivi teises kaustas on tunnistused, mida 1950. aastal andsid Punase Risti Rahvusvahelisele Otsimisteenistusele (see asutus kogus pärast teist maailmasõda infot natsismiohvrite kohta) Eesti koonduslaagrites olnud juudid, kes olid 1944. aastal Eestist Saksamaale evakueeritud ja seal lõpuks vabanenud.

Tööaeg oli hommikul kuuest õhtul kaheksani. Töötingimused olid väga rasked, sest nõudmised olid suured. Suremus oli 20–30%.

Mendel Zak, Eesti koonduslaagri vang

Üks tunnistajatest, Mendel Zak, rääkis 1950. aasta 12. aprillil Saksamaa Punasele Ristile, et sõja ajal oli ta Eestis. „Eestis olid koondus- ja töölaagrid, mis omakorda koosnesid paljudest väikestest laagritest. Inimeste arv muutus tihti, sest transpordid tulid ja läksid. Naisi oli ligikaudu 20%. Laagrit ümbritses okastraat, valvas Saksa ja Eesti SS. Vangid olid nummerdatud. Laager avati oktoobris 1943. Majutus oli barakkides, mis olid väga tihedasti asustatud. Toit oli vilets. Tuli ehitada barakke sõjaväelaste jaoks, ehitada kaitserajatisi, kivimurrus töötada, ehitada teid. Tööaeg oli hommikul kuuest õhtul kaheksani. Töötingimused olid väga rasked, sest nõudmised olid suured. Suremus oli 20–30%. See oli raske töö. Kes ei jaksanud, seda nuheldi.“

Teine tunnistaja, Bela Ganes, rääkis 1950. aastal Punasele Ristile järgmist: „Olin Kiviõli laagris. Laagri ümber oli okastraat, laagrit valvas SS. Kiviõlis oli suur õlivabrik, mis kuulus Baltölgesellschafti alla. Seal tegid vangid erinevaid töid. Mina jõudsin sinna koos saja naise ja kolmesaja mehega. Hiljem vangide arv kasvas väga palju. Me pidime kannatama palju nälga, tegema rasket tööd, meid löödi palju. Inimesed, kes olid töötamiseks liiga nõrgad, saadeti ära, kuhu, ma ei tea, võib-olla lasti nad maha.“

TÖÖ VERE HINNAGA: Vangid Kiviõli laagris põlevkivi kaevandamas.
TÖÖ VERE HINNAGA: Vangid Kiviõli laagris põlevkivi kaevandamas.
FOTO: Arhiiv

Need, kes Eestisse rajatud laagreid valvasid ja „juhtisid“, liikusid tihti, tööposte laagrist laagrisse vahetades. Samamoodi vahetasid laagreid ka vangid: mõned kuud ühes, mõned kuud teises kohas.

Erinevad olid ka tööülesanded, mida vangid täitsid: Kuremäe ja Auvere laagri vangid ehitasid raudteed. Paljud vangid kaevandasid põlevkivi. Viivikonna koonduslaagrist, kus oli 1943. aasta oktoobri lõpus 700 inimest, veeti vange kaevandama põlevkivi, mis laagriarsti Franz von Bodmanni kirjelduse järgi oli „väga raske töö“. Juba 1943. aasta sügisel, kohe pärast laagrite rajamist, kubisesid need täidest ja lutikatest ning nappis toitu. Ametlikult pidanuks iga vang saama nädalas toiduks 2450 grammi leiba, kuid nagu dokumentidest näeb, jagus neile vaid 1700–2150 grammi leiba nädalas.

Ludwigsburgi arhiivist leiab Eesti laagrid üle elanud Abraham Kreini tunnistuse: „Aastal 1943 saabusin koos veel tuhande juudiga Vilniusest Kohtla-Järvele. Sealt edasi pidin minema jalgsi juudi töölaagrisse. Mina töötasin laagri köögis. Laagris puhkesid haigused, paljud surid nälga. Seejärel viidi mind paariks päevaks tööle Narva nahavabrikusse, mis võis olla ka värvimistöökoda, ja sealt edasi Soskisse. Soski laager oli väga raske. Süstemaatiliselt töötati selle nimel, et vangid nälgiksid. Laagri elanikud töötasid raudtee ehitusel, seal oli ligikaudu 1000–1500 inimest, mehi, naisi, lapsi. Halvad töötingimused tapsid iga päev palju inimesi. Kui Soski laager laiali saadeti, veeti meid Kuremäele nagu loomi. Selle, kes ei jaksanud kõndida, lasksid meid saatvad SS-mehed maha. Kuremäe laager oli rinde lähedal, seal me ehitasime punkreid. Seejärel viidi mind Goldfieldsi (Kohtla-Nõmme – EE) ja siis Eredale. Goldfieldsi laagrit juhtinud Kurt Pannicket kutsuti piinajaks. Ta lasi vange avalikult lüüa ja piitsutada, teiste hirmutamiseks.“

Täid ja lutikad

Kui Ernst Runde 1943. aastal Eestisse saabus, meldis ta end kõigepealt Vaivara laagrivõrgu arsti von Bodmanni juures. Doonau-äärses aadlilossis üles kasvanud ja peenest aadliperest pärit von Bodmann oli varem olnud Auschwitzi koonduslaagri arst. Just von Bodmann leiutas vangide surmamise fenoolisüstidega.

VAIVARA ARST:  Franz von Bodmann kurtis aruannetes, et vangidele ei jätku leiba ning laagrid kubisevad täidest ja kirpudest.
VAIVARA ARST: Franz von Bodmann kurtis aruannetes, et vangidele ei jätku leiba ning laagrid kubisevad täidest ja kirpudest.
FOTO: Vaba kasutus

Runde esimeseks „töökohaks“ Eestis sai Narva töölaager, mis oli Vaivara süsteemi osa. Runde oli Narvas laagriülema asetäitja ja sanitar. Laagriülemaks oli Kurt Pannicke. Pannickele, keda Runde nimetas „seltskondlikuks“ ning „karmiks, kuid õiglaseks meheks“, meeldis aeg-ajalt koos Runde ning organisatsiooni Todt inimestega pidutseda. Organisatsioon Todt oli Natsi-Saksamaal loodud paramilitaarne ettevõte, mille ülesandeks oli ehitada peamiselt erinevaid sõjalisi rajatisi alates raudteedest ja lõpetades tehastega. Todt kasutas selleks sõjavange ja koonduslaagrite vange.

Narva laager, kuhu Runde „tööle“ läks ja mida SS-inimesed nimetasid oma dokumentides „Narva-Ost“, oli 1943. aasta sügisel Vaivara koonduslaagrite süsteemis kõige rahvarohkem.

Von Bodmann saatis Saksamaale regulaarselt raporteid eri laagrite olukorra kohta. On teada, et oktoobri lõpus, kui Runde Narva laagris tööd alustas, oli seal 1548 vangi. Vangide eluruumid olid lutikaid täis. Laagriarsti kirjelduse järgi hoiti Narva vange „vabrikuhoones, mida köetakse ja mis on kuiv“. Kuna vangid olid täisid täis, aeti kõigil, ka naistel, juuksed maha. Laagriarsti raporti järgi valvasid Narva-Ost laagrit eesti ja läti päritolu vahimehed.

Narva koonduslaagri vangid töötasid põhiliselt tankitõrjekraavide ja tankitõrjeliini rajamisel, aga tegid sunnitööd ka teedeehitusel ja metsatööl.

ÕUDUSE JOONISTAMINE: Narva koonduslaagris olnud juudi vang visandab kaks aastakümmet hiljem uurijatele laagri plaani, kus on näha loendusplatsi ja laagri köögi asukoht.
ÕUDUSE JOONISTAMINE: Narva koonduslaagris olnud juudi vang visandab kaks aastakümmet hiljem uurijatele laagri plaani, kus on näha loendusplatsi ja laagri köögi asukoht.
FOTO: Landesarchiv Baden-Württemberg, Abt. Staatsarchiv Ludwigsburg EL 317 III Bü 1346

Milline oli Narva laagris Runde roll?

Selle kohta leiab Ludwigsburgi arhiivist mitu tunnistust. Narva laagri üle elanud Nat Soffer, kes lõpuks kolis elama New Yorki Brooklynisse, kirjeldas 1965. aastal oma kokkupuudet Rundega nii: „Rundel oli kombeks vange apelli ajal kutsuda sõnadega „Meine Herren“ (sks minu härrad – EE). Mõnikord lisas ta veel: ma olen nagu isa.“

Nat Soffer: „Nägin pealt, kuidas Runde Narva laagris piitsaga vange väärkohtles ja surnuks peksis. Ühel korral nägin, kuidas Runde lõi mulle tundmatut haiget vangi nii tugevasti, et too viidi haigetuppa, kus ta suri. Narva laagris puhkes tüüfuse epideemia. Sellesse suri palju kinnipeetavaid. Sanitar Rundel oli suhe naisega, kes oli laagris vang. Selle naise eesnimi oli Selma, ta oli pikka kasvu, sale ja väga ilus, ta võis olla 24–25 aastane.“

Vilniuses sündinud Nat Soffer jäi ellu. Kuid enne Vilniusest Eesti poole teele asumist oli ta eraldatud oma naisest ja seitsmeaastasest lapsest, keda ta ei näinud enam kunagi.

Runde morbiidsed jõulud

Narva laagris viibis vangistuses ka Vilniuses sündinud Zelik Gurvice, kes elas laagri üle ning suundus pärast sõda elama Kanadasse Montréali.

Gurvice nägi Narva laagris pealt oma onu tapmist: „Ühel hommikul korraldati meile kell 10 loendus, sest me neil päevil ei töötanud. Võib-olla oli tegu pühade ajaga. Laagriülem Pannicke oli käskinud haigetoast tuua kolm haiget vangi loendusplatsile, teiste hulgas ka minu onu Challon Gurwiczi. Kohal olid Pannicke, SS-mees Runde, [Helmut] Schnabel ja veel üks tundmatu SS-mees. Nende käitumisest võis järeldada, et nad kõik olid purjus. Haiged vangid pandi lamama loendusplatsile teiste ette. Mina seisin esimeses reas. Kõik neli SS-meest, keda nimetasin, lõid ilma ühegi arusaadava põhjuseta maas lamavaid vange. Nad kasutasid selleks lühikesi tugevaid nuiasid, mida nad alati kaasas kandsid. Nad peksid neljakesi kolme haiget umbes pool tundi. Seejärel läksid nad ära. Meie seisime platsil veel mitu tundi. Kui loendus lõpetati, hoolitsesin mina oma onu eest, kes ei andnud enam elumärke. Teised kaks vangi olid ka surnud. Laagris oli tavaks surnud vangide kehad enne põletamist asetada suurde „pesasse“. Selles „pesas“ sõid suured linnud laipadelt liha. Ma süütasin oma surnud onu põletamiseks ahjus tule. See ei olnud krematoorium, vaid kunagine vabrikuahi. Koos kolme teise vangiga kandsime mu onu sinna. Sinna mahtus ainult üks surnukeha. Mis teistest sai, ma ei mäleta. Mu onu oli surres 60aastane. Ta oli haigetoas, ilmselt tingituna üldisest nõrkusest.“

Nad peksid neljakesi kolme haiget (vangi) umbes pool tundi. Kui loendus lõpetati, hoolitsesin mina oma onu eest, kes ei andnud enam elumärke.

Zelik Gurvice, koonduslaagri üleelanu

Sarnast vägivallaaktsiooni, kus vange peksis Runde koos mitme purjus kaaslasega, kirjeldasid hiljem uurijatele veel mitmed Narva laagris olnud vangid. Täpset kuupäeva, millal see juhtus, vangid ei mäletanud.

Runde ise tunnistas hiljem uurijatele, et tegu oli 1943. aasta teise jõulupühaga.

Juba selle päeva hommikul hakkas Runde Narva laagriülema Kurt Pannickega viimase korteris alkoholi tarvitama.

Päeva jooksul liitus Runde ja Pannickega „jõulupühi tähistama“ Helmut Schnabel, Ereda koonduslaagri „juht“.

Seda, mis edasi sai, kirjeldab Saksa prokuratuur Runde süüdistusaktis järgmiselt: „Kõik Narva laagri vangid pidid tulema loendusele, isegi haiged. Siis ilmusid laagrijuht Pannicke, Schnabel ja Runde. Vangidele anti käsklus „Mütsid maha, mütsid pähe, Mützen auf, Mützen ab!“ Kui mõned haiged seisjad ei suutnud käsku hästi täita, lõid Pannicke, Schnabel ja Runde neid. Nad kasutasid piitsasid ja keppe. Siis läksid nad juba maas lebavate haigete vangide juurde, peksid neid ja astusid säärsaabastega nende kehale.“

Runde ise põhjendas Saksa LV uurijatele juhtunut sellega, et ta oli „nauditud alkoholi tõttu ülemeelik“. Seetõttu teinud ta laagris natuke „Remmi-Demmi’t“, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „kärtsu ja mürtsu“. Jõule tähistanud natsikurjategijad kohtlesid vange kui „makaabreid mänguasju jõulupeol“, kirjutasid hiljem Saksa uurijad Runde süüdistusakti.

See sündmus leidis aset Runde eelviimasel Narva laagris „töötatud“ päeval.

Pahkluudeni jääkülmas vees

Päev pärast „Remmi-Demmi’t“, 1943. aasta 27. detsembril alustas Runde „töötamist“ Auvere töölaagris, kus tal oli ühtaegu laagrijuhi ja sanitari roll.

Auvere töölaagris oli 1943. aasta lõpus veidi üle poole tuhande vangi. Nad elasid suurtes telkides.

1943. aasta novembri lõpus Eestist Saksamaale saadetud raportis kurtis Vaivara laagriarst doktor von Bodmann, et paljud Auvere vangid on haiged, mis omakorda olevat tingitud nende tööst: „Vangid tegelevad soostunud alal väliraudtee ehitusega. Nad seisavad kogu päeva jääkülmas soovees, mis ulatub vähemalt pahkluuni.“

Detsembri lõpuks, kui Runde Auveresse jõudis, oli laager karantiinis. Seal oli puhkenud tüüfuse epideemia. Poolest tuhandest vangist 123 olid haiged, ühe kuuga oli surnud 35 inimest. Tüüfus levib täide ja kirpudega ning võib kesta kuni kaks nädalat: haigel on kõrge palavik, ta võib sonida.

Laager pääses karantiinist 1944. aasta jaanuaris. Tüüfuse epideemia oli lõppenud, kuid tõsised probleemid olid vangide toitlustamisega, nagu osutas jaanuari lõpus von Bodmanni koostatud raport: „Vahialuste toitlustamine ei ole väga hea, sest juba alates detsembri keskpaigast pole laagris kartuleid.“

14aastane poisike

Kui 1944. aasta veebruaris ida poolt rinne lähemale nihkus, evakueeriti Auvere laager 55 kilomeetri kaugusele Kiviõlisse. Kurnatud vangid pidid selle maa maha käima jalgsi. Runde oli üks nende saatjaid.

PIINALAAGER: Suur juudi vangilaager Kiviõlis, kus kinnipeetavaid koheldi erilise julmusega. Foto on tehtud 1. novembril 1944. Tänapäeval asub sama koha lähedal Kiviõli seikluskeskus. Uus foto: Argo Ingver

Üks evakueeritutest, laagrites ellu jäänud Anolik Nisson Moisejewitsch rääkis hiljem uurijatele, et evakueerimine toimus jalgsi. Kõik, kes teistest maha jäid, lasti maha. Jalgsirännaku ajal, „mitte kaugel Echwast (ilmselt mõeldakse Jõhvit – EE), viskasid Schnabel ja laagri sanitar Runde 14aastase poisikese elavana merre“.

Laagriarsti poolt Berliini saadetud raportis seisab, et sellal kui 487 vahialust Auverest jalgsi lääne suunas evakueeriti, lasti kaks põgeneda üritanud vangi maha.

Õline joogivesi ja Ewipan

Alates 1944. aasta 3. märtsist kuni augusti alguseni oli Runde ametis Kiviõlis.

Kiviõli oli tähtis tootmiskeskus: seal paiknesid lisaks Baltölile ka organisatsiooni Todt kaitsetööstuse valdkonna juhtivametnikud.

Kiviõli koonduslaager asus von Bodmanni kirjelduse järgi linna sees. Elati barakkides, valitses ruumikitsikus, nappis seepi. Joogivett toodi 500 meetri kauguselt kaevust ja see oli doktor Bodmanni kirjelduste järgi „suure õlisisaldusega“.

Vangide arv kasvas pidevalt, sest kui rinne ida poolt lähemale nihkus, evakueeriti Kiviõlisse mitmete idapoolsemate laagrite vange. 1944. aasta esimestel kuudel oli laagris ligikaudu 1300 vangi, sama aasta mais oli neid juba 1689. 1944. aasta suvel töötas poolteist tuhat vangi Baltöli ehitustöödel.

Kiviõli laager koosnes kahest laagrist, mida nimetati Kiviõli I ja Kiviõli II.

Elu Kiviõli laagris oli kunagise vangi Anolik Nisson Moisejewitschi sõnul kohutav: „Me töötasime põlevkiviga. Meiega koos töötasid sõjavangid. SS-mehed kohtlesid meid kohutavalt, meid peksti lõputult ja meilt nõuti jõhkraid tootmisnorme. Kord töölt tulles varises üks vangidest väsimusest kokku. Üks SS-mees võttis tüki leiba ja ulatas seda vangi poole. Kui vang viimast jõudu kokku võttes kätt leiva järele sirutas, tõmbas SS-mees käe leivatükiga tagasi. Ta kordas sama veel mõned korrad, siis tõmbas püstoli välja, ütles: „Siin su leib on,“ tulistas ja käskis meil surnukeha ära põletada.“

Uus foto: Argo Ingver

Samuti käis laagris sageli peaarst doktor Bodmann, kes Moisejewitschi sõnul „süstis haigetele suurtes kogustes Ewipani, millesse haiged surid“. Evipan on tugevatoimeline unerohi.

Rundest sai Kiviõli I koonduslaagri ülema asetäitja ja sanitar. Samas laagris viibis ka kaks juudi arsti – dr Noah Wolkowiski ja Neftali Resnik. Juudi arstid aitasid vange tohterdada, kuid nad ei tohtinud nimetada end arstideks, vaid põetajateks. Von Bodmann pidas end Vaivara laagrisüsteemi ainsaks arstiks.

Ühe tunnistaja sõnul sai doktor Wolkowiskist Ernst Runde „parem käsi“. Runde hakkas Wolkowiskit kutsuma „Wolkoks“.

Lapsed laagris

Doktor Wolkowiski oli 1944. aasta alguses Kiviõli laagris koos oma toona 12aastase poja Alikuga.

Paljud teised Vaivara koonduslaagrisse saadetud juudi lapsed ei saanud aga oma vanematega kokku jääda, vaid lahutati nendest. Eriti suures ohus saada vanematest lahutatud olid väiksemad lapsed, kellest polnud tööjõuna kasu.

Eestis Viivikonna laagris vangina olnud Wolf Weisstein, kes pärast sõda elas Saksamaal Münchenis, kirjeldas uurijatele laste lahutamist vanematest. Ludwigsburgi arhiivis on tema tunnistus: „Ühel päeval Viivikonnas nägin, kuidas kõik lapsed lahutati oma emadest või vanematest. Lapsed rebiti emade käest lihtsalt ära, nad asetati lahtistesse kaubavagunitesse ja lihtsalt veeti minema. Seejärel nad tapeti. See oli kohutav stseen, ma ei unusta seda kunagi. Ilmselt taheti seeläbi lahti saada „töövõimetutest muidusööjatest“. Seda aktsiooni vedas eest laagrijuht Schnabel. Nägin, kuidas üks juures olnud organisatsiooni Todt mees ei suutnud seda vaadata, ta pööras pilgu ära. Lapsi rebisid emadelt ära SS-mehed.“

Hulk lapsi oli ühe tunnistaja sõnul kokku koondatud Ereda laagrisse, kus nad elasid soisele pinnasele ehitatud suures külmas kaarhallis.

Lapsed rebiti emade käest lihtsalt ära, nad asetati lahtistesse kaubavagunitesse ja lihtsalt veeti minema. Seejärel nad tapeti.

Wolf Weisstein, Viivikonna koonduslaagri vang

Ludwigsburgi arhiivis on Efraim Komrase (kes jäi Ereda laagris ellu ning 1960. aastatel elas Kanadas Montréalis) tunnistus: „Ereda laagris nägin laste äravedamist. Ereda laager koosnes kahest laagrist – all oli metallist kaarhallidest koosnev laager ja üleval hoonetest koosnev laager. Kui lapsed toodi kaarhallist välja ja laaditi autodesse, seisis seal juures Schnabel. Ma kuulsin tema kisendamist „välja“ – „heraus“ – ja nägin, kuidas ta kätega vehkis. Laste eest olid seni hoolitsenud proua Czertok ja proua William, ka nemad saadeti koos lastega ära.“

Lapsi on oma raportites maininud ka Vaivara koonduslaagri arst von Bodmann. 1943. aasta 25. novembril kirjutas ta Vaivara pealaagri kohta nii: „Sellesse laagrisse on kokku koondatud ka juutide lapsed. Tegu on 202 lapsega, kes on teistest eraldatult ühte plokki eriti tihedalt kokku pressitud. Tegu on erakordse koormusega, kuid igaks juhuks ei saa lastest esialgu loobuda.“ Sama aasta lõpus põhjendas von Bodmann laagrite suurt suremust ühelt poolt tüüfuse epideemiaga ja teisalt asjaoluga, et laagris surijate hulgas on palju väikesi lapsi, kes „laagritingimusi halvasti taluvad“.

1944. aasta veebruaris kirjutas von Bodmann, et 184 last on, „arvestades siinset olukorda“, saadetud Eestist ära Riia koonduslaagrisse.

Runde ja vastsündinu surm

1943. aasta sügisel Vilniusest ja Kaunasest Eestisse deporteeritud juutide seas oli ka rasedaid naisi.

Mitmed Ludwigsburgi arhiivis olevad tunnistused räägivad vastsündinute tapmisest sakslaste poolt.

Ühes arhiivis olevas tunnistuses seisab selline mälestus: „Ereda laagris nõudis Schnabel, et vastsündinud lapsele ei tohi anda süüa. Ta ähvardas, et ta laseb haigetoas olevad kümme naist maha, kui laps päev hiljem veel elab. Seejärel suri laps nälga.“

Teine vastsündinu tapmine toimus Kiviõli laagris ja selle taga oli Ernst Runde.

Anolik Nisson Moisejewitschi tunnistus Ludwigsburgi arhiivis: „Laagris oli juhtum, et sündis laps, ja laagriarst (tegelikult sanitar – EE) Runde viskas lapse ema ja kõigi kaasvangide silme all ahju.“

Sama lugu kirjeldas veel teinegi tunnistaja. Ka Ernst Runde tunnistas selle kakskümmend aastat hiljem Saksa uurijatele üles.

Runde süüdistusaktis kirjeldati seda lugu nii: „Ühel ööl kutsuti süüdistatav (Runde – EE) Kiviõli I laagris hommikul kella viie ajal haigebarakki. Barakis oli rase juuditar, kes oli sünnitamas. Sünnituse jaoks köeti kambri ahju ja pandi valmis ämber veega. Natuke aega pärast Runde saabumist algas sünnitus. Runde hoidis naise peast kinni, sellal kui tundmatuks jääv kinnipeetav arst (juudi arste oli laagris mitmeid) aitas arstlikult kaasa. Kui laps – poiss – oli sündinud, hoidis arst teda jalgadest õhus ja näitas süüdistatule. Ta andis lapsele laksu, et see tooks kuuldavale esimese nutu. Arst hoidis last seejärel veega täidetud ämbri kohal ja vaatas süüdistatavale küsivalt otsa. Seejärel kehitas Runde õlgu ning vahialune arst uputas vastsündinu ämbrisse. Seejärel pani vahialusest arst väikese surnukeha kambris olnud ahju, kus too ära põles.“

Naisel oli sünnitusel tekkinud rebend. Süüdistusakti järgi käskis Runde laagris olnud kinnipeetavast kirurgil doktor Wolkowiskil naisele meditsiinilist abi anda.

Üks tunnistajatest olevat teadnud isegi tapetud vastsündinu isa – see olnud üks punapäine transporditööline Vilniusest.

Runde ise põhjendas juhtunut – kui 20 aastat hiljem uurijad selle kohta küsisid – laagris kehtinud reeglitega.

„Ilmselt oli dr von Bodmann andnud mulle korralduse kõik laagris sündinud lapsed koheselt tappa ja ma järgisin mulle teadaolevat reeglit,“ rääkis Runde. „Kui ma poleks seda teinud, siis oleksin ma, olen selles täiesti veendunud, pidanud minema SSi trahvikompaniisse. Sellist riski ei tahtnud ma võtta. Kui laps oleks jäänud laagrisse, oleks seda kindlasti märgatud, SSi arst (von Bodmann) oleks sellest teada saanud ja mind oleks selle eest vastutusele võetud.“

Kakskümmend aastat pärast sõja lõppu Lääne-Saksamaal koostatud süüdistusaktis seisab, et väidetavate reeglite järgimine ei vabasta Rundet vastutusest: „Isegi kui selline kord oleks olnud, oleks pidanud süüdistatav sellise käsu kuritegelikku loomust mõistma ja seda mitte järgima. Tema kohus oli vähemalt püüda last päästa.“

Süüdistusakt osutab, et Runde ülemuse, Vaivara laagri komandandi Franz Aumeieri passijal olevat sündinud laagris laps. Aumeieri passija olevat võinud oma lapse alles jätta.

Isegi SS-mehed hakkasid haigeks jääma: kaevikupalavik ja enesetapud

1944. aasta edenedes läks olukord laagrites üha keerulisemaks.

Veebruaris oli Vaivara koonduslaagritest saadetud 907 töövõimetut vangi Riia koonduslaagrisse (sealhulgas 184 juba mainitud last, ülejäänud saadetud olid kas haiged või vanad).

Surmad üha rohkenesid. Veebruari lõpus oli Vaivara koonduslaagri süsteemis 8210 vangi, surijaid oli olnud kuu ajaga 200. Märtsis oli surijaid juba 245 ja vangide arv langes alla kaheksa tuhande.

Laagriarst doktor von Bodmann kurtis oma märtsikuises raportis vangide kehva tervist ja halbu hügieenitingimusi, sealhulgas ka, et ehkki laagritesse oli saabunud veidi seepi, ei piisanud sellest vangide pesemiseks.

Isegi SS-mehed olid hakanud haigeks jääma: mõned olid olnud gripis, mõned olevat aga von Bodmanni andmetel haigestunud kaevikupalavikku. Kaevikupalavik on nakkushaigus, mida kannavad edasi riidetäid. Üks SS-mees oli märtsis endalt elu võtnud, teine aga vigastanud enesetapukatsel oma koljut nii, et ta „eesaju jäi kaitsma ainult nahk“ ja ta tuli hospitaliseerida sõjaväehaiglasse.

Von Bodmann kurtis 1944. aasta märtsis ka kehvi toiduolusid: vangidele nappis toitu. Ja SS-meeste hulgas oli hakanud märku andma „köögiviljade puudusest“ tingitud vitamiininappus, mis avaldus löövetes ning igemehaigustes. SS-meestele hakati andma vitamiinipreparaate.

1944. aasta aprilliks oli vangide arv kahanenud alla seitsme tuhande. Viissada tõbist vangi veeti aprillis Eredalt Riia koonduslaagrisse. Suri 124 vangi. Laagriarst von Bodmann kurtis, et ilma tõttu on laagrite ümbrus täis soppa ja liga, mis omakorda avaldab halba mõju vangide tervisele. Sama aasta aprillis oli üks eestlasest valvur purjuspäi rongi alla jäänud ja kohe hinge heitnud. Mida edasi suve poole, seda napimaks jäid laagriarsti raportid.

Idapoolseid laagreid oli rinde edasi tungides järjest kinni pandud.

Doktor Wolkowiski surm metsas

Ernst Runde osales Kiviõli laagris „töötades“ enda sõnul kahes nn selektsioonis.

Selektsioon tähendas haigete ja eakate vangide välja valimist ja mõrvamist.

Üht selektsiooni, milles Runde osales, kirjeldas paar aastakümmet pärast selle toimumist Hirsch Klot. Pärast sõda Iisraelis kingsepana töötanud Klot oli sündinud Vilniuses. Eestis oli ta viibinud nii Vaivara, Viivikonna kui ka Kiviõli laagrites.

Kloti mälu järgi viis „10 protsendi selektsiooni“ (välja valiti ligikaudu kümnendik vangidest) Kiviõli laagris läbi von Bodmann. Selektsiooni juures viibisid ka mitmed teised SS-mehed, sealhulgas Ernst Runde.

Täpset kuupäeva, millal Kiviõli laagris selektsioon toimus, ei mäletanud ei Hirsch Klot ega Ernst Runde. Aga toimus see järgmiselt.

Vangid käsutati loendusplatsile. Von Bodmanni korraldusel valisid laagrijuht Reissing ja laagrijuhi asetäitja Helbig ning sanitar Runde seisjate ridadest välja inimesi, kel kästi astuda vasakule poole.

„Helbig ja Runde tõmbasid mindki seisjate hulgast välja, aga von Bodmann, kes teadis mind veel Vaivara laagrist kingsepana, käskis mind tagasi saata, öeldes, et „teda on veel vaja, tema peab jääma“,“ meenutas Hirsch Klot.

Helbig ja Runde tõmbasid mindki seisjate hulgast välja, aga von Bodmann käskis mind tagasi saata, öeldes, et „teda on veel vaja, tema peab jääma“.

Hirsch Klot, koonduslaagri vang

Tunnistaja mälestuse järgi pidid välja selekteeritud inimesed hiljem istuma veoautole.

„Ma nägin, kuidas sanitar Runde kutsus juudi haigetoa-arsti Wolkowiski ja käskis tal istuda autosse,“ meenutas Hirsch Klot. „Ma kuulsin, kuidas ta ütles viisakalt doktorile: „Doktor, teie sõidate kaasa, te sõidate uude laagrisse, teist saab seal arst.“ Ka juudi laagrivanemal Cypelowioz Israelil käskis Runde autosse istuda – ta ütles talle, et sinust saab seal (uues laagris – EE) laagrivanem.“

Hirsch Kloti kirjeldusel sõitis seepeale auto ära, SS-mehed sõitsid sellele järgi.

Vastu õhtut tuli veoauto tagasi. See pargiti kingsepatöökoja ette, kus Hirsch Klot töötas.

„Veoautos olid asjad – ära viidud vangide riided,“ meenutas Hirsch Klot. „Asjade ja auto peal oli verd.“

Hirsch Klot nägi samal õhtul ka Rundet ja teisi SS-mehi: „Nad nägid välja, nagu oleksid purjus.“

Üht mõrvatutest, doktor Wolkowiskit, oli Hirsch Klot tundnud juba sõjaeelsest Vilniusest: „Ta oli Kiviõlis koos oma väikese pojaga, kes tahtis samuti koos isaga autosse ronida. Aga see poeg elab nüüd Iisraelis.“

Et see oli just Runde, kes vangide hulgast doktor Wolkowiski välja valis, rääkis teinegi tunnistaja, Wolf Weisstein: „On teada, et ühel päeval valis Runde juudi Wolkowiski, kes oli ise arst, vangide seast välja, et ta maha lasta.“

Kakskümmend aastat pärast juhtunut võttis Runde selektsioonide juures viibimise omaks.

„Olin kohal, kui doktor von Bodmann valis Kiviõli laagris välja 60–70 vangi, kes seejärel maha lasti,“ rääkis Runde. „Tegu oli ainult haigete ja töövõimetute vangidega. Et vältida laagris rahutusi, lasime valla jutu, et välja valitud vangid viiakse paremasse laagrisse. Tegelikkuses laaditi nad paar päeva hiljem kahte veoautosse ja viidi Kiviõlist 20 kilomeetri kaugusele.“

Veoautod suundusid koos vangidega metsa keskel olnud lagendikule, kuhu oli püstitatud kaks barakki.

Täpset kohta Runde ei mäletanud. Kogu aktsioonile oli antud kattenimi.

Runde jõudis lagendikule tund aega pärast veoautode saabumist.

„Kui kohale jõudsin, nägin, et haud oli juba valmis kaevatud,“ meenutas Runde. „Seda olid teinud kümme vangi, kes olid ühes barakis olnud juba varem.“

Kiviõli laagrist toodud 60–70 vangi olid paigutatud teise barakki.

„Hakkas kätte jõudma juba õhtu, kui vangide mahalaskmine algas,“ rääkis Runde.

Enne mahalaskmist pidid vangid lahti riietuma ja põlvili laskuma.

„Korralduse (mahalaskmiseks – EE) andis (varasem Narva laagri juht – EE) Pannicke,“ ütles Runde. „Mahalaskmiskomando koosnes minu mälu järgi viiest-kuuest mehest, aga neid võis olla ka rohkem. Arvan, et Pannicke tulistas kaasa. Vahialused lasti maha üksteise järel, ma ei mäleta enam, kas ükshaaval või grupis.“

Runde süüdistusaktis nimetati sellist mõrvamise viisi – kuklalasud üksteise järel, kusjuures vangid nägid oma kaaskannatajate tapmist pealt – „Stalini lasuks“.

Runde ise oma sõnul mahalaskjate sekka ei kuulunud. Tema olevat seisnud mahalaskmiskohast ligikaudu 150 m kaugusel ahelikus, mis pidi takistama vangide põgenemist.

Päev pärast vangide mõrvamist käskis von Bodmann Rundel sõita teise laagrisse – kuhu täpselt, seda Runde enam ei mäletanud – ja loendusplatsile kutsutud vangide hulgast välja valida haiged ja töövõimetud.

„Kokku valisin välja 15–50 vangi,“ mäletas Runde.

Seejärel sõitis Runde taas eelmise päeva mõrvapaika, kus lebasid veel eelmisel päeval mõrvatute maha matmata surnukehad: „Sõiduaeg oli umbes tund aega, tund hiljem tulid minu poolt valitud vangid veoautoga hukkamispaika. Need vangid lasti vahetult pärast seda maha. Korralduse selleks andis Pannicke. Kes olid SS-mehed, kes hukkamist läbi viisid, ei oska ma öelda, mina ise ei tulistanud.“

Teise päeva tulistamiste alguses oli Runde ühes barakis sees ja einestas. Seejärel kuulis ta karjeid: üks vang oli üritanud põgeneda. Kui põgenejat tulistati, sai esimese lasuga hoopis üks SS-mees haavata, põgenejale saadi pihta alles teise lasuga. Runde viis haavatu laatsaretti ja naasis, kui tulistamine oli juba läbi.

„Kui ma hukkamiskohta naasin, olid kõik vangid juba maha lastud,“ rääkis Runde uurijatele. „Meie, SS inimesed, pidime seejärel tapetud vangid lahti riietama ja hauda panema. See toimus nii: kõigepealt üks kiht puitu, siis üks kiht vange, siis jälle üks kiht puitu. Lõpuks valati kõik bensiiniga üle ja pandi põlema. Ka mina ise pidin vange hauda panema.“

Kõige lõpuks aeti haud täis.

Runde süüdistusakti järgi oli lisaks doktor Wolkowiskile ja laagrivanemale Cypelewiczile mõrvatute seas ka „kunstnik nimega Epstein, arstid Trotski ja Rudzbnik Vilniusest ning kirjanduskriitik Feldstein Kaunasest“.

Runde põhjendas uurijatele mahalaskmisi sellega, et tegu oli haigete ja töövõimetute ning seega „ülearuste inimestega“. Vangide selekteerimisel osalemise ja mahalaskmiste juures viibimise põhjenduseks ütles ta uurijatele, et tema arust kuulus see „tööülesannete“ hulka.

Kui Rundelt küsiti, miks ta käsu täitmisest ei keeldunud, vastas mees nii: „Küsimus käsu eiramisest ei kerkinud üldse üles. See ei tulnud mulle pähegi. (Käsu eiramisest tulenev – EE) risk tundus mulle liiga suur.“

Tallinnast Stutthoffi

Kui rinne 1944. aastal lähemale nihkus, sulgeti üksteise järel Auvere, Kuremäe ja Viivikonna laagrid ning lõpuks isegi Vaivara pealaager. Laagri juhtkond kolis Vaivarast üle Kiviõlisse.

Juudi vangid, kel oli õnnestunud ellu jääda, veeti Tallinna. Osa neist viidi üle Kloogale, kus toimus samal sügisel massimõrv. Osa aga veeti Danzigi lähedale Stutthofi koonduslaagrisse ning hiljem edasi Lääne-Saksamaa koonduslaagritesse.

KLOOGA VANG: Eesti ajaloomuuseumisse on jäänud alles vaid murdosa Klooga koonduslaagris kinni hoitud isikute dokumentidest – lõviosa arhiivist viidi Iisraeli. Fotod: Vallo Kruuser

Ida-Virumaalt Tallinna kaudu Stutthoffi sõidutati ka Ernst Runde ja doktor Wolkowiski poeg Alexander Wolkowiski.

Runde võttis veidi puhkust ja juba 1944. aasta septembris läks ta „tööle“ Auschwitzi koonduslaagrisse.

Alexander jäi aga esiotsa Stutthofi laagrisse. Ta leidis koonduslaagrist eest oma onu ning ka mõned tuttavad Vilniuse getost. Alexander elas üle mitu „selektsiooni“. Kui ta pandi elama laste barakki, põgenes ta sealt ja naasis täiskasvanute barakki, kus elasid Vilniusest pärit täiskasvanud. Alexander puhastas laagris sõdurite saapaid.

Alexandri onu hukkus Stutthofi laagris. Alexander Wolkowiski viidi aga üle Dautmergen-Schoembergi töölaagrisse. 1945. aasta aprillis vabastasid Alexandri Stuttgardi lähistel Prantsuse väed. Alexander Wolkowiski viidi üle Pariisi, ja seejärel jõudis ta Iisraeli, kus sai kokku oma emaga, kes oli holokausti üle elanud.

Vangistus Poolas

Ernst Runde oli aga 1945. aasta jaanuaris viidud Auschwitzist üle ühte Dachau koonduslaagri harulaagrisse, kuhu ta jäi kuni Saksamaa kapituleerumiseni.

1945. aasta mai algul jäi SSi täismundrit kandnud Ernst Runde ameeriklaste kätte sõjavangi. 1947. aasta veebruaris andsid Saksamaa lõunaosa hallanud ameeriklased Runde üle poolakatele. 1948. aastal mõistis Krakówi kohus Runde Poola territooriumil asunud koonduslaagris tegutsemise eest viieks aastaks vanglasse.

Runde vabanes Poola vanglast 1952. aasta märtsis ja sai tsiviilinterneeritu staatuse.

Esimestel kuudel pärast vabanemist jäi ta Poola, kus teenis elatist ehitustöölisena.

1952. aasta septembris naasis ta Saksamaale. On teada, et ta oli mõnda aega haige, kolis siis Duisburgi ja lahutas abielu esimesest abikaasast.

Pärast teist maailmasõda nappis Saksamaal mehi.

Juba 1953. aasta sügisel astus Runde uuesti abiellu – sedapuhku naisega, kes kandis tuntud Saksa aadlisuguvõsa nime. Ta hakkas ehitustööliseks ehitushiius Züblinis, kus töötas kuni ajani, mil kohus andis korralduse viia ta eeluurimisvanglasse.

Kes on Rode?

Alles 1963. aastal hakkas teise maailmasõja kuritegusid läbi valgustanud Saksa uurijate kõrvu jõudma Ernst Runde nimi.

Selleks ajaks – 1960ndate alguseks – olid Nürnbergi protsessid, kus ühtekokku 150 arsti, SS-meest, töösturit, sõjaväelast ja poliitikut natsikuritegudes süüdi mõisteti, juba ammune möödanik.

Saksamaa Punase Ristini olid signaalid Kirde-Eestis olnud koonduslaagritest hakanud jõudma 1950. aasta paiku (vt artikli algusosas olnud tunnistusi). Aga veel kuni 1960. aastate alguseni ei olnud Saksamaal mitte ühtegi endist SS-meest Eesti koonduslaagrites toime pandud kuritegude eest süüdi mõistetud.

Eesti oli kaugel ja pealegi Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Paljud dokumendid olid hävinud. Pealegi ei usaldanud Saksamaa Liitvabariigi uurijad Nõukogude võime piisavalt, et nendega kuritegude uurimiseks koostööd teha.

Kõige esimese Eesti koonduslaagrites toime pandud kuritegudega seotud kahtlusaluseni jõudsid Saksa võimud alles aastal 1962 – ja sedagi kaudselt.

SS-UNTERSTURMFÜHRER: Helmut Schnabel oli aastatel 1943–1944 Vaivara koonduslaagri komandant ja juhtis hiljem Saksamaal Struthofi koonduslaagrit. Aastal 1962 võeti Saksamaal eeluurimisvangistusse seoses Struthofis toime pandud kuritegudega. Eeluurimise käigus hakkas välja kooruma ka Schnabeli tegevus Vaivara koonduslaagris. 1977. aastal mõisteti ta eluks ajaks vangi.
SS-UNTERSTURMFÜHRER: Helmut Schnabel oli aastatel 1943–1944 Vaivara koonduslaagri komandant ja juhtis hiljem Saksamaal Struthofi koonduslaagrit. Aastal 1962 võeti Saksamaal eeluurimisvangistusse seoses Struthofis toime pandud kuritegudega. Eeluurimise käigus hakkas välja kooruma ka Schnabeli tegevus Vaivara koonduslaagris. 1977. aastal mõisteti ta eluks ajaks vangi.
FOTO: Arhiiv

Nimelt oli Saksamaa Hechingeni prokuratuur andnud 1962. aasta veebruaris välja käsu Helmut Schnabeli vahistamiseks. Prokuratuur süüdistas Schnabelit mõrvas – mees oli 1944. aastal juhtinud Schömbergi koonduslaagrit Saksamaal ja osalenud paari inimese tapmises ilma kohtu otsuseta.

Alles eeluurimise käigus selgus, et Schnabel, Vaivara koonduslaagri kunagine komandant, võis olla seotud ka väljaspool Saksamaad toimunud natsikuritegudega. 1962. aasta 2. aprillil, kui Schnabel oli kuus nädalat eeluurimisvanglas istunud, saatis prokurör eeluurimiskohtunikule kirja, kus seisis, et Schnabelile varem süüks pandud kuritegudele on lisandunud veel uusi – sadade inimeste mõrvamine Vaivara laagris.

Schnabelist sai 1962. aastal seega esimene sakslane, kelle suhtes Vaivara laagrites toimunu tõttu oli uurimine algatatud.

Kui Schnabeli asjas tunnistajaid üle kuulati, käis ikka ja jälle läbi sarnase kõlaga nimi – üks ütles „Rode“, teine „Runde“. Uurijad järeldasid, et tegu on ühe ja sama isiku – Ernst Rundega.

Esiotsa kutsuti Ernst Runde välja tunnistajana Schnabeli eeluurimise asjas. 1963. aasta kevadel käiski Runde – toona tunnistaja rollis – ütlusi andmas. Ta rääkis, et oli olnud Eestis Auvere koonduslaagris laagrijuht ning Narva ja Kiviõli koonduslaagris sanitaarjuht. Ta oli uhke, et Eestis viibides oli teda edutatud.

Uurijatele hakkas koitma: Runde võis olla Schnabeli kaasosaline.

Rundest sai pärast Schnabelit teine sakslane, kelle suhtes algatati Vaivara laagrites toimunu pärast kriminaalasi.

Vaivara lugu uuriti ka New Yorgis, Montréalis ja Iisraelis

Ludwigsburgi arhiivi materjalidest on näha, kui keeruline oli Vaivara koonduslaagri kuritegude uurimine. Palju aega oli möödunud. Dokumente nappis.

ELLUJÄÄJAD: Klooga surmalaagri vangid, keda sakslased ei jõudnud hävitada kiire põgenemise tõttu sõja lõpupäevil.
ELLUJÄÄJAD: Klooga surmalaagri vangid, keda sakslased ei jõudnud hävitada kiire põgenemise tõttu sõja lõpupäevil.
FOTO: EFA

1963. aasta juunis – kui Rundet polnud veel kahtlustatavana välja kutsutud – püüdis Nordrhein-Westfaleni liidumaa prokuratuuri juurde loodud natsionaalsotsialistlikes koonduslaagrites toime pandud kuritegude uurimise keskus saada kätte Eesti koondus- ja töölaagrites olnud inimeste nimekirju. Vaja oli võimalike tunnistajate nimesid ja aadresse. Kui uurijad küsisid Saksamaa Punaselt Ristilt, kas neil võiks olla nimekirju näiteks Vaivaras, Viivikonnas, Narvas, Kohtla-Nõmmel ja Aseris kinni peetud inimestest, tuli vastuseks, et ainsad olemasolevad andmed on need, mis on saadud juutide maailmakongressilt.

Uurimistoimikusse lisandus märge: „Kartoteegid Vaivara koonduslaagri ja töölaagrite kohta on kas sõja lõppedes hävitatud või sattunud Nõukogude vägede kätte. Hetkel ei saa arvestada sellega, et sovetid need kättesaadavaks teevad.“

Ludwigsburgi arhiivis olevad andmed näitavad, kuidas Vaivara laagrites juhtunu ja Ernst Runde tegude kohta käiva info kogumisse olid kaasatud Saksa konsulaadid mitmes maailma riigis.

Vaivara koonduslaagris ellu jäänud inimestega võttis ühendust Saksamaa peakonsulaat Montréalis. Saksa peakonsulaat New Yorgis vestles samuti tunnistajatega ja kogus nimesid. Saksamaa tegi koostööd Iisraeliga: mõningaid tunnistajaid kuulas üle Iisraeli politsei.

Ärev kirjavahetus käis ka Austriaga. Austria palus sakslastelt korduvalt infot, kas Vaivara koonduslaagrites toimunu võis puudutada ka Austria kodanikke.

Kui Austria küsis 23. juunil 1964 sakslastelt, kas Ernst Runde üle toimuv kriminaaluurimine osutab ka võimalikele Austria kodanike poolt Vaivaras ja Sakas toime pandud kuritegudele, tuli vastus: „Seni teadaolevalt mitte“.

„Loomuldasa ta ei olnud mõrtsukas“

Süüdistusakt Ernst Runde vastu sai valmis 1966. aasta oktoobris – kolm aastat pärast tema esimest ülekuulamist. Dokument on 85 lehekülge pikk.

Tunnistajaid on ühtekokku 28. Enamik tunnistajaid elas 1960. aastatel USAs, Iisraelis, Kanadas ja Saksamaal. Üksainus tunnistaja – Anolik Moisejewitch – elas tollases Nõukogude Liidus, Vilniuses. Enamik tunnistajaid olid sündinud Vilniuses või Kaunases.

Süüdistusakt kirjeldab ükshaaval Runde erinevaid koonduslaagris sooritatud tegusid. Aga uurijad on näinud omajagu vaeva ka sellega, et joonistada Rundest psühholoogiline portree.

Materjalide vahele on köidetud Saksamaa koonduslaagrites kehtinud eeskiri vangide karistamiseks – seal on detailselt kirjas, millega, mis piirkonda ja mitu lööki inimestele tohib anda. Tunnistajate kirjeldustest selgub, et Runde eiras vangide kohtlemisel isegi toonaseid reegleid.

„On keeruline selgitada, miks inimesed, keda pole varem olnud põhjust kirjeldada kriminaalsena, on vahialuste vastu toime pannud julmusi, mida neil pole kästud toime panna,“ seisab süüdistusaktis. „Sisemine barjäär kinnipeetavate väärkohtlemiseks oli madal, sest vaatamata kehtivatele eeskirjadele ei tulnud karta karistusi. Nii vormus ka süüdistatava iseloom. Ta oli pärit väikekodanlikust miljööst, mida iseloomustab spetsiifiline allumismoraal, ja nüüd võis ta – lõpuks ometi – vabaneda kõigist köidikutest. Peaaegu piiramatute volitustega valitsejana võis ta „väheväärtuslikke“ juute ja „loomulikke“ vastaseid vallata ja valitseda, nagu pähe tuli ja nagu ta õigeks pidas.“

Süüdistusakt märgib, et Runde tervitas sõja alguspäevil toimunut, kus „kriminaalid ja asotsiaalid koondatakse laagritesse“, ning uskus, et „natsiriik tagab tema lastele ja lastelastele parema tuleviku“.

Dokument rõhutab, et Eesti koonduslaagrites olid tingimused juudi vangide jaoks eriti ebasoodsad: „Seal magati kütmata ja primitiivsetes hoonetes, nad ei olnud piisavalt riides ja söögiks oli vaid natuke veesuppi ja leiba.“

Rundele pannakse süüks vangide dehumaniseerimist: ta nimetas neid „materjaliks“ ja väärkohtles neid löökide abil „töövõimeliseks“. Mõnikord, osutab süüdistusakt, väärkohtles Runde vange ka lihtsalt põhjusel, et üks teine SS-mees oli seda tema nähes teinud ja ta kartis, et kui ta ei osale, siis „paistab ta välja ebasoodsas valguses“.

Prokurör imestab isiksuslike metamorfooside üle, mida Runde oma elus läbi oli teinud – tavalisest inimesest jõhkraks kurjategijaks ning seejärel hoolitsevaks ja armastavaks abielumeheks.

„Kuna süüdistatav pole loomuldasa mõrtsukas, vaid pelgalt tavaline inimene, olid tema – nagu ka paljude teiste – teod võimalikud vaid seetõttu, et tema isiksuse oli hävitanud kuritegelik diktatuur,“ seisab süüdistusaktis. „See selgitab tõsiasja, et süüdistatav ei oska nimetada ühtki motiivi mõningate enda toime pandud mõrvade puhul. Ka ta ise ei suuda end enam mõista, sest ta on sama „kodanik“, kes ta alati on olnud. Selliste metamorfooside üks hirmutavamaid tunnuseid on, et kunagisest mõrvarist saab uuesti hinnatud töökaaslane – hoolas ja säästlik mees, keda seob oma naisega liigutav armastus.“

Süüdistaja lisab, et Rundet, „elu ja surma valitsejat“, tunti Eesti laagrites julma ja jubeda peksja ning kurjategija ja kohutava mõrvarina. Teda kutsuti Kiviõli „laagri hirmuks“ ja „igaüks püüdis tema pilgu eest pääseda“.

Runde oli uurijatele öelnud, et kaotas usu natsionaalsotsialismi peatselt pärast sõja algust, sest nägi, et „natsionaalsotsialistlik tegelikkus nägi välja teistsugune, kui meile lubati“. Praktilisi järeldusi ta oma pettumusest aga ei teinud, sest „nii hõlpsasti ei saa ju süsteemist välja astuda“. Veel uskus Runde, et „igaüks pidi toona täitma oma kohustusi ametikohal, kuhu ta oli pandud“.

Süüdistusakti peale on kleebitud tikutoosisuurune etikett. Sellel on sõrendatud kirjas, et kolm kuud pärast süüdistusakti saamist – 1967. aasta 28. jaanuaril – tegi Runde eeluurimisvanglas e n e s e t a p u.

Alexander Wolkowiski, kelle isa oli Eesti laagrites tapetud, asus aga 1950ndate keskel õppima Jeruusalemma muusikaakadeemias. Ta vahetas nime – temast sai Alexander Tamir. Hiljem sai temast Jeruusalemma muusika- ja tantsuakadeemia professor.

Eesti Ekspress võttis ühendust Alexander Tamiri kunagise õpilase, Iisraeli pianisti dr Shir Semmeliga.

14 AASTAT HILEM: Alexander Tamir (paremal) koos oma klaveripartneri Bracha Edeni ning USA telelegendi Ed Sullivaniga aastal 1958.
14 AASTAT HILEM: Alexander Tamir (paremal) koos oma klaveripartneri Bracha Edeni ning USA telelegendi Ed Sullivaniga aastal 1958.
FOTO: Vaba kasutus

„Alexander Tamir oli erakordne inimene, pianist ja õpetaja ning Iisraeli muusikaelus äärmiselt tuntud isik,“ ütles dr Semmel Ekspressile. „Ta oli tõeline „loodusjõud“, külgetõmbav isiksus. Ta oli tõeline muusik ja virtuoos, täis inspiratsiooni, loovust ja sarmi, ning ta hoolis sügavalt järeltulevale põlvele hariduse andmisest. Alex oli oluline õpetaja, kes mõjutas paljude noorte muusikute, sealhulgas minu elu. Ta asutas koos pianist Bracha Edeniga maailmakuulsa Eden-Tamir Piano Duo, kes tegi 50 aasta vältel üle maailma üle 5000 etteaste.“

Pianisti ja Alexander Tamiri õpilase Shir Semmeli vend Dror Semmel on Jeruusalemma Eden-Tamiri muusikakeskuse kunstiline juht. Selles keskuses toimuvad igal nädalal kontserdid, kus esinevad Iisraeli tippmuusikud.

Franz von Bodmann, Vaivara koonduslaagri arst, sooritas 1945. aasta 25. mail, pärast teise maailmasõja lõppu enesetapu. Ta on maetud oma aadliperekonna hauaplatsile Austrias Lendis – kusjuures kohalikud inimesed pole rahul, et natsikurjategija on maetud surnuaias nii auväärsesse kohta. Helmut Schnabelile mõisteti tema tegude eest 1977. aastal eluaegne vanglakaristus. Kui Oskar Helbigi asi 1970. aastatel kohtusse jõudis, tunnistati ta tervislikel põhjustel võimetuks karistust kandma. Kurt Pannicket – seltskondlikku, kuid julma SS-meest – ei suutnud uurijad aga enam üles leida.

Ernst Runde ainuke laps Heinrich – kellele isa lootis tänu natsiriigile paremat tulevikku – ei tulnud teisest maailmasõjast kunagi tagasi.

Vangivalvur Dimitri Terava lugu

Tarmo Vahter

„Ime sündis!…“ juubeldas Eesti Sõna, kui kirjeldas 1943. aasta 28. märtsil Viljandis toimunud ebatavalist sündmust. Sealsest sõjavangide erilaagrist vabastati pidulikult 800 eestlast.

PURUNENUD UNISTUS:  Dimitri Terava suur soov oli omandada Tartu ülikoolis kõrgem haridus, kuid majanduslikel põhjustel pidas sealses õigusteaduskonnas vastu vaid aasta.
PURUNENUD UNISTUS: Dimitri Terava suur soov oli omandada Tartu ülikoolis kõrgem haridus, kuid majanduslikel põhjustel pidas sealses õigusteaduskonnas vastu vaid aasta.
FOTO: Arhiiv

Nad polnud tavalised punaarmeelastest sõjavangid. Eestlased oli läinud Velikije Luki all vabatahtlikult sakslaste poole üle.

Suurte haakristilippude all üles rivistatud meeste riietus oli kirev. Kes vateeritud jopi, kes poolkasuka, kes sineliga, kel juba mingi erariietus selga tõmmatud.

„Eestlased, kes tulid bolševismi põrgust“, pealkirjastas oma esikülje Postimees. Ühe teise lehe ajakirjanik vaatas vange ja kirjutas: „Mehed on laagris hea hoolitsuse tõttu juba tublisti kosunud, kuid paljudegi näod kannavad veel läbielatud raskete päevade pitserit.“

Üks rivis seisvatest eestlastest oli 30aastane Dimitri Terav. Veel mõned kuud tagasi teenis ta 249. Eesti laskurdiviisis. 21. detsembril 1942 anti nende pataljonile käsk vallutada Alekseikova küla. See andis eestlastele võimaluse, mida oli pikalt oodatud ja omakeskis salamisi arutatud.

„Nii minul kui ka teistel tekkis mõte, et kui frondile pääseme, siis katsume pääseda rindest läbi ning jõuda Eestisse,“ meenutas Terav hiljem omakäeliselt kirjutatud dokumendis.

Terav ja tema kaaslased ei uskunud, et sõda lõpeb Nõukogude Liidu võiduga. „Arvasime, et Saksamaa kaotab siiski sõja ning Inglismaa ja Ameerika korraldavad nii, et kõik eestlased saavad jällegi oma kodumaale tagasi.“

Terav oli võetud Punaarmeesse 1941. aasta suvel Eestis läbi viidud sundmobilisatsiooniga. „17. augustil 1941 sõitsin Tallinnast välja laevaga, mis sai õhurünnaku ohvriks. Pääsin sellest eluga.“

Venemaale viidud mehed saadeti rinde asemel Uuralitesse metsatöödele. Sealsetes tööpataljonides kooles nälja, külma ja kurnatuse kätte tuhandeid eesti mehi.

Jaanuaris 1942 koguti ellujäänud kokku Punaarmees loodavatesse Eesti rahvusväeosadesse. Terav läks sinna „hää meelega“, et pääseda tapvast metsatööst.

Ta saadeti umbes saja ohvitseriga Tšebarkuli, millest Raimond Valgre kirjutas legendaarses laulus: „Tõi sõbrad kokku kaunis Tšebarkul… läheb võitlusse eestlaste armee“.

Pataljoni vanemaks adjutandiks määratud Teravale tehti ettepanek hakata sõjaväeluure nuhiks. Ta nõustus sellega, oma tegelikke mõtteid aga varjas. „Kuidas ma pääsen kodumaale, kas pean minema läbi frondi või lähen punaarmee koosseisus.“

1943. aasta Eesti Sõnast leiab Velikije Luki all toimunust kirjelduse, mis langeb ajaliselt kokku Terava üleminekuga: „Äkki hakkas kõlama sakslaste poolelt eestikeelseid hüüdeid: „Relvad maha ja üle tulla!“ Need olid omad poisid, kes olid juba rindejoone enne ületanud. Polnud tarvis ka pikemat juttu. Mehi hakkas juba avalikult üle jooksma. Varsti oli terve pataljon üle läinud.“

Eestlaste vangipõlv Saksa laagrites kestis veidi üle kolme kuu. Nende vabakslaskmisel pidas Viljandis kõne kindralkomissar Litzmann. Ta pöördus eestlaste poole sõnadega: „Teie olete vahepeal tundma õppinud bolševismi selle kõige puhtamal kujul. Te teate nüüd jutustada sellest „rahvaste paradiisist“, mis on tõeliselt südametunnistuseta juutide rafineeritud konstruktsioon inimeste väljakurnamiseks.“

Ühtlasi kriipsutas Litzmann alla, et „edaspidise õnneliku elu eest“ tuleb eestlastel veel võidelda ja töötada.

Terav andis allkirja, et astub vabatahtlikult Saksa armeesse, ning vabanes aprilli algul vangilaagrist. Ta sai poolteist kuud puhkust ja sõitis Tallinna. Seal ootas ees naine koos kahe tütrega, kellest noorem oli sündinud pärast isa Venemaale viimist.

Juunis alustas Terav Eesti politsei vahipataljonis. Temast sai politseileitnandi aukraadis rühmakomandör. Alates 7. augustist 1943 teenis ta Vaivara koonduslaagris.

Eestlaste ülesanne oli valvata laagrit väljast. Nad pidid hoidma end juutidest vähemalt kuue sammu kaugusele. Hommikul viis Terava rühm juudid laagrist välja tööle ja õhtul tõi nad laagrisse tagasi.

Põgenemiskatsel tuli valvuritel tulistada esimene lask õhku ja teine põgeneja pihta. „Kogu selle aja jooksul pages laagrist vaid üks juut. Minu teenistusajal ei olnud politseipataljoni poolt põgenemiskatsel mahalastuid.“

Laagri sees pidasid valvet sakslased. Terava sõnul „koheldi juute elajalikult“. Saksa ohvitser Munnick(?) peksis juute kepiga, samuti vägivallatses juutidega sakslasest arst.

Vangide valvamine polnud Teravale võõras amet. 1934–1937 töötas ta vangivalvurina Tallinnas Patarei vanglas. Seal hoiti Pätsi ajal kinni kommuniste, vabadussõjalasi, baltisaksa natse ja mõrtsukaid.

Vangivalvuri amet võis Teravale ehk mingis mõttes isegi sobida. Ta oli õppinud 1933 sõjakoolis, kus teda iseloomustati järgmiselt: „Omab õiglase iseloomu. Kõiki temale pandud ülesandeid ja teenistuskohuseid täidab korralikult ja häätahtlikult, niihästi juhina kui ka tavalise käsutäitjana. Juhina teotseb laitmatult seejuures omades vajaliku kategoorilisuse.“

Nagu samal ajal Patareis teeninud maadlejale Kristjan Palusalule, oli vangivalvuri amet ka Terava jaoks hädalahendus. Enne seda pidas ta koos abikaasaga väikest toidukauplust, mis aga ei tulnud otsa otsaga kokku.

Terav pärines vaesest perekonnast. Ta sündis 1913 Peterburis, kuid kasvas üles Eestis. Tema isa teenis leiba müürsepa ja ema majahoidjana. Suvel käis poiss koos isaga tööl ja kogus kooliskäimiseks raha. 1932 lõpetas ta Tallinnas eraühisgümnaasiumi.

Terava suur unistus oli omandada Tartu ülikoolis kõrgem haridus. Ta oli veendunud: „Mul on selleks tahe ja võimed.“

Terav astuski 1935 õigusteaduskonda. Ta pidas vastu ainult aasta. Siis kirjutas ta ülikooli rektorile: „Palun mind eksmatrikuleerida majanduslikkudel põhjustel.“

Saamata jäänud juristidiplom jäi meest vaevama. „Olen oma sihi ainult osaliselt suutnud täita.“

Terav valvas Vaivara juutide koonduslaagrit kuni selle likvideerimiseni 7. veebruaril 1944. Pärast seda pidas ta vahti Kiviõlis, Rakveres, Eredal, Ahtmes ja Kloogal asunud sõjavangilaagrites.

Seoses sakslaste taganemisega anti ka Teravale käsk Eestist lahkuda. Ta jättis käsu täitmata ja putkas oma perekonna juurde, kes oli läinud sõja eest pakku Läänemaale. Nende Tallinna kodu oli hävinud 9. märtsil Nõukogude pommirünnakus.

Septembri lõpul 1944 naasis Terav Tallinna ja asus tööle küttetrustis, kus ta oli töötanud juba enne sõda. Temast sai metsapraaker-töödejuhataja, keda peeti asendamatuks.

Detsembris 1944 võttis Nõukogude vastuluure Smerš Terava kinni. Uurijaid huvitas eelkõige, kellega koos ta Velikije Luki all sakslaste poole üle läks. Tema tegevus koonduslaagri valvurina pälvis märksa vähem tähelepanu. Üks ülekuulamine kestis kogu aastavahetuse, alates 31. detsembrist kella 18.00st kuni 1. jaanuari kella 19.15ni.

Jaanuaris 1945 mõistis sõjatribunal Terava nõukogude isamaa reetmise eest surma. Armuandmispalves palus ta saata end rindele võitlema „maailma vaenlase, saksa fašismi vastu“. Ta lubas: „Olen sooritanud suure kuritöö, olen aga täiesti veendunud, et minust saab Nõukogude ühiskonnale kasulik kodanik, mille tõestamiseks palun mulle anda vastav võimalus.“

Armuandmispalve rahuldati osaliselt. Rinde asemel saadeti Terav kahekümneks aastaks sunnitööle Vorkutasse, kus ta 26. mail 1946 suri. Ta oli 33aastane.

Eesti pere varjas põgenenud juute heinaküünis

Tarmo Vahter

Üksikutel juutidel oli kokkupuuteid koonduslaagrite ümbruses elavate eestlastega. 1962. aastal ilmus ajalehes Rahva Hääl artikkel „Kartmatute mälestusi“.

Kohtla-Järve sovhoosi brigadir Rudolf Mae pajatas, kuidas ta pere vange abistas. Kevadel 1944 tuli Ereda koonduslaagrist nende juurde juudi päritolu Poola rätsep.

„Andsime paar leiba ja veidi liha kaasa ning mees läks kohe tagasi. Kuid poolel teel püüti ta verekoertega kinni. Tagaajamisest võttis osa sakslasest laagriülem ise.“

Armetult läbi pekstud juut olevat tassitud laagriülema autosse. Hiljem polevat teda laagris enam nähtud. „Ilmselt lasti selsamal päeval maha,“ oletas Mae.

Õnnesärgis olid sündinud aga kolm juuti, kes põgenesid paar nädalat enne sakslaste taganemist.

„Valvurid hakkasid põgenikke verekoertega taga ajama,“ meenutas kaevur Richard Vaatsepp. „Kuid meestel õnnestus metsas tihedate kuuskede otsa ronida ja end seal järgmise hommikuni varjata.“

Kui õhk oli puhas, hiilisid põgenikud metsa ääres asuvasse Vaatseppade tallu. Üks juutidest, noormees Vulf oli seal varemgi käinud. Pererahvas võttis põgenikud vastu, varjates neid heinaküünis ja laudas lehmasõime all.

Esimesel päeval pärast Saksa vägede lahkumist tulid mehed peidukohast välja ja istusid õues pikal pingil. Perenaine Ottilie Vaatsepp rääkis ajakirjanikule: „Raiepakule seadsime üles suure peegli ja esmakordselt võisid surmalemääratud jälgida, millistena nad nüüd õieti välja näevad.“

Kaevur Salme Rebane ajas juukselõikamise masina ja habemenoaga juutidel juuksed ja habemed maha.

Kaks keskealist põgenikku lahkusid peagi Poola suunas. Umbes 15aastast ja füüsiliselt väga nõrka Vulfi keelitasid eestlased kauemaks nende juurde jääma. Pärast kosumist hakkas ta Kohtla kombinaadis ehitustöödel käima. Sügisel 1945 sõitis ka tema kodumaale tagasi.

Külarahvas ei teadnud, kas Vulf oli nooruki ees- või perekonnanimi. „Oli hoolas ja tark poiss,“ mäletas põlevkivitööstuse pensionär Meinhard Vetik.Kogus raha vanematele kingituste ostmiseks, aga kas need tal enam elus olid? Ta isa olevat olnud enne sõda plekksepp ühes Poola linnakeses.“

Kiviõli koletis: ühe natsisõduri elu Kirde-Eesti koonduslaagrites

Põhilugu: Külli-Riin Tigasson

Kõrvallood: Tarmo Vahter

Toimetaja: Urmas Jaagant, Greete Lehepuu

Kujundus: Hele-Mai Kulleste, Mart Nigola

Illustratsioonid: Toom Tragel

Projektijuht: Rain Pruul

Täname abi eest Leedu Delfit.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid