NÄDALA RAAMAT | Mõtlesin, et sellest kambrist ma enam elusana välja ei pääse

„Vangla on surma võrdkuju ning enamasti viibki inimese kas surma või hullumiseni.“ 12 aastat vanglates istunud dissident Vladimir Bukovski mälestusi luges Marju Randlane.

Ajad on koledad. Taas küsin endalt, kust tekivad Venemaal sellised inimesed, kes astuvad totalitaarsele süsteemile vastu, kuigi teavad, et see on lootusetu. Mäletan Boriss Nemtsovi ja Garri Kasparovi rohkem kui kümne aasta tagust esinemist Tallinnas, kui karismaatilised opositsioonijuhid kütsid kuulajad niimoodi üles, et minagi olin valmis kohe minema Venemaale võimude vastu protestima, kuigi mõistus ütles samal ajal, et see ei vii kuhugi. Nüüd on Nemtsov surnud, Kasparov Venemaalt lahkunud, rääkimata Navalnõist.

Haruldasi inimesi, kes Venemaa võimudele vastu astuvad, on alati olnud, kuigi imevähe. Et saada neist ühest terviklik pilt ja leida lohutust, tasub lugeda nõukogude dissidendi ja inimõiguste eest võitleja Vladimir Bukovski (1942–2019) mälestusi „Ja naaseb tuul...“. Ta istus vanglates ja laagrites 12 aastat, vahetati 1976. aastal välja Tšiili kommunistliku partei peasekretäri Luis Corvaláni vastu, elas ülejäänud elu Cambridge’is ja kirjutas: „Lõppude lõpuks, kas see, kuidas su elu kujuneb, sõltub sinust? Üks elab kaua ja rahulikult, teine aga vähe ja mõttetult. Aga mis puutub lootusetusse, siis kas meil on kunagi olnudki lootust? Teha kõik, mis sinust endast sõltub, rohkem pole millelegi loota.“