NÄDALA FILM | „Kunst ja külm sõda“ kisub end mitmesse suunda joostes lõhki

Sandra Jõgeva dokumentaalfilmist saanuks minisarja või oleks pidanud valima ühe narratiivi, leiab Kaspar Viilup.

Kas suur tükk ajab suu lõhki? Väsimatult korratud vanarahvatarkus oma mõnusalt lihtsustatud moraaliga kulub meile ikka ja jälle marjaks ära, mis sest et suurema osa ajast ei vasta see tegelikult tõele. Tahes-tahtmata viib ka Sandra Jõgeva aastaid töös olnud dokumentaalfilm „Kunst ja külm sõda“ mõtted samadele radadele, tekitades selle küsimuse korraga kahes perspektiivis, nii vaataja kui ka looja seisukohalt.

Napi tunni ja veerandi sisse on peidetud kaks, võib-olla isegi kolm filmi, kuus-seitse aastat materjali, millest püüan nii mina ekraani ees kui on püüdnud ka tegijad end läbi närida, aru saada, välja sõeluda, dešifreerida. Püüad asju järjekorda seada, aga igal hetkel, kui mastirea kätte saad, lüüakse kaardid jälle segamini ja alustad algusest.