Eesti Energia on „kasumliku“ exit’i järel matnud Jordaaniasse veel kümneid miljoneid. Ministrid ei tea tehingutest mitte midagi
(334)Eesti Energia jättis avalikkusele ja poliitikutele mulje, et riigifirma Jordaania avantüür lõppes korraliku kasumiga. Tegelikult makstakse sinna raha juurde tänase päevani – „edukast müügitehingust“ alates on kõrbesse köetud kümneid miljoneid.
Märtsis 2017 maandus Eesti ajakirjanike postkastides rõõmusõnum: Eesti Energia viis lõpule Jordaania põlevkiviprojekti rahastamise. Hiiglaslik kahe miljardi dollariline jaam sai Hiina pankadelt laenu ning hiinlased ühes Malaisia hiiuga ostsid osaluse ära.
„Eesti Energia teenib tehinguga tagasi senised arendusinvesteeringud,“ juubeldas toonane Eesti Energia juht Hando Sutter. Lisaks kasumit aktsiate müügist.
Eesti riigifirmale jäi Jordaania projektist 10 protsenti, ülejäänu müüdi maha.
Avalikkus hingas kergendatult. Jordaania avantüür oli saanud palju kriitikat, umbes nagu lõpuks täiesti luhta läinud projekt Utah’ kõrbes. Aga Jordaanias pääseti, isegi kasumiga.
„Eesti Energia pole projekti juurde investeerinud – jaam teeb vajalikke baasinvesteeringuid ja katab kõik jooksvad kulud enda rahavoost,“ öeldi riigifirma pressiosakonnast veel tänavu märtsikuus. (Täpsustus 29.05.24: Pärast artikli ilmumist teatas Eesti Energia Ekspressile, et esialgses vastuses peeti silmas, et investeeringuid pole tehtud pärast elektrijaama valmimist.)
Aga Ekspress teab nüüd, et see pole tõsi.
Mulje juba teenitud kasumist on petlik. Eesti Energia on Jordaaniasse pärast 2017. aastat matnud kümneid miljoneid eurosid juurde.
Jah, aktsiate müügist sai riigifirma kasumit. Korralikud 18,5 miljonit eurot.
Aga kohe pandi Jordaaniasse kaks korda sama palju tagasi. Juba tollel 2017. aastal investeeriti 34,5 miljonit eurot.
Järgmisel aastal jälle. Ja siis jälle ja jälle. Kolm miljonit, neli, veel neli, 2021. aastal koguni üheksa ja 2022. aastal neliteist miljonit eurot. Veel eelmiselgi aastal 3,3 miljonit eurot.
Kohe aktsiamüügi järel pandi Jordaaniasse 34,5 miljonit eurot. Järgmisel aastal jälle. Ja siis jälle ja jälle.
Hetkeseisuga on Attarati elektrijaamade projekti tehtud investeeringute ja saadud tulude negatiivne rahavoog 50 miljonit eurot,“ soostub Eesti Energia strateegiliste välisprojektide juht Riho Kruuv otsese küsimuse peale ütlema.
Ehk Eesti riigifirma on seitsme aastaga Jordaania kõrbesse kütnud 50 miljonit eurot rohkem kui tagasi saanud.
Kruuv ütleb, et projekt on Eesti Energia jaoks kasumlik. Aga seda paberil, prognooside järgi. Tuleviku tulud peaksid lõpuks projekti ikkagi plussi viima.
Ministrid ei teadnud midagi
Kümnetesse miljonitesse ulatuvad värsked investeeringud ei tule üllatusena ainult avalikkusele.
„Kõikidest sammudest Jordaania projektis olid nii Eesti Energia nõukogu kui ka üldkoosolek informeeritud,“ ütleb Sutter Ekspressile.
Üldkoosolek tähendab rahandusministrit. Tema esindab riiki kui omanikku.
Aga endised rahandusministrid kinnitavad kui ühest suust, et teavad asjast sama palju kui Puuluup narkootikumidest. Ehk mitte midagi.
2017. aasta tehingu ajal oli rahandusministriks Sven Sester Isamaast. „Omaniku esindajana olen Eesti Energia poolt saavutatu üle uhke,“ rõõmustas ta toonases pressiteates.
Aga temalgi polnud raha juurde panemisest aimugi. Arvas samamoodi nagu kõik teised, et võeti kasumit, jäi alles väike osalus.
„Eesti Energia oli ise selle üle väga uhke, et sisuline projektist väljumine korraliku kasumi tõi,“ räägib Sester nüüd. „10% osalus jäi neile alles, aga plaanisid ka selle maha müüa.“
Reformierakondlane Annely Akkermann oli minister 2022. aasta oktoobrist 2023. aasta maini. Neil aastatel pani Eesti Energia Jordaaniasse 14,1 miljonit.
„Ministrina ma ei olnud teadlik maksete jätkumisest Jordaaniasse,“ kinnitab Akkermann. Ekspressi küsimuse peale vaatab ta üle ka nõukogu töö aruande ministrile. Ütleb, et sealt ei ole võimalik aru saada, et nõukogu oleks seda investeeringut oma koosolekutel käsitlenud.
Akkermanni teeb see pahaseks. „Kahtlemata oleks tulnud sellistest maksetest üldkoosolekut informeerida.“ Tema ajal tehtud makse oli suuruselt oluline ja sisult väljaspool ettevõtte igapäevaäri.
Raha ehituse eest
Kui ministrid ja avalikkus olid pimeduses, siis Eesti Energia juhatus teadis hästi, et 2017. aasta tehing pole asja lõpp – ja et raha tuleb juurde kütta.
Sutter ütleb nüüd Ekspressile, et tal polnud osaluse müümisel erilist valikut. „Jordaania projekti puhul olid põhilised otsused tehtud enne, kui minu juhitud Eesti Energia juhatus 2014. aastal alustas.“
Seitsme aasta taguse rahastuslepingu osaks oli ka Jordaania projekti enamusosaluse müük Hiina ja Malaisia ettevõtetele, millega Eesti Energia teenis kasumi, selgitab Sutter.
Aga varem – enne Sutteri ametiaega – oli sõlmitud seesama aktsionäride leping, mis kohustas Eesti firmat hoidma minimaalselt 10% osalust kuni jaama käivitamiseni. See ongi see pisijupp, mis eestlastele alles jäi.
„Kuna jaama koguinvesteering oli 2,2 miljardit dollarit, siis pidi Eesti Energia ka kaasa investeerima,“ räägib Sutter. „Peast täpselt ei mäleta, aga see oli 10 miljoni dollari kandis.“
Mälu veab eksjuhti alt, sest 2017–2023 pandi Jordaaniasse peaaegu 73 miljonit eurot.
Praegune välisprojektide juht Kruuv ütleb, et raha oli seotud Attarati elektrijaama ehituse lõpuleviimisega. See oligi üks osa Eesti Energia kohustustest, mis tuleneb aktsionäride lepingust.
Jaam on nüüd valmis ja toodab eelmisest kevadest alates elektrit. Hind on 30 aastaks ette fikseeritud. Seepärast ongi Eesti Energia nii kindel, et lõpuks tuleb kasum.
Aga rahapaigutusel oli teinegi põhjus: põlevkiviprojekti omaniku „finantskohustuste täitmine laenuandjate ees“, ütleb Kruuv.
Jaama ehitus venis pikalt. 2017. aastal loodeti, et jaam tuleb liinile 2020. aastal. Tegelikult läks kolm aastat kauem. Ehitus polnud odav lõbu – see neelas üle kahe miljardi dollari.
Jordaania valitsus kaebas Eesti Energia osalusega firma pikalt ette fikseeritud hinna pärast rahvusvahelisse vahekohtusse.
Seda on Jordaania valitsuse arvates liiga palju. Nad kaebasid Eesti Energia osalusega firma juba mitu aastat tagasi rahvusvahelisse vahekohtusse.
Just sellesama pikalt ette fikseeritud hinna pärast, millest eestlased kasumit loodavad.
Suusad on igapidi risti. Endalegi ootamatult on eestlased sattunud Hiina suure geopoliitilise mängu keerisesse.
Nagu imedemaa
Jordaania pindala on umbes kaks Eestit. Enamik sellest on kõrb. Täpselt nagu Eestil on neilgi üks rahvuslik rikkus: põlevkivi.
Eesti Energiale meeldib rääkida, et Jordaania projekti juured ulatuvad juba aastasse 1993. Siis arutas president Lennart Meri kohtumisel Jordaania kuninga Husseiniga võimalikku koostööd põlevkivi vallas.
Tegudeni jõuti 2000ndate lõpus. Algul mõeldi põlekiviõlist. Siis saadi aru, et Lähis-Ida kivi on teistsugune kui siin: väävlit on palju rohkem. Paberile hakati joonistama elektrijaama.
Attarati-nimeline jaam keset kõrbe pidi katma 15 protsenti Jordaania elektrivajadusest. Kuningriigil oli seda hädasti vaja, sest riik impordib enamiku energiast. Aga araabia kevad 2010ndate alguses pööras kõik tarned segi. Taheti viimaks oma asja.
Koos Eesti Energiaga mõõdeti, puuriti, analüüsiti, plaaniti. Punti võeti teinegi riigifirma: Malaisia ettevõte YTL Power, mis kulusid kaasrahastas.
Eesti Energial oli sajandi alguses suur plaan: saada maailma suurimaks põlevkivifirmaks. Selleks taheti Eestile lisaks haarata ka välisturgusid. Suurelt panustati Ameerikasse – Utah’ projekti, mis lõpuks läks vett vedama – ja Jordaaniasse.
Eestlaste lepingutest Jordaaniaga pole palju teada. Mõned vihjed annab Ekspressi käsutuses olev Utah’ projekti toimik, mis avantüüre omavahel võrdleb. Seal rõõmustatakse 2011. aastal nõukogule tehtud esitluses, et Ameerika diil on palju etem kui Jordaania oma.
Sealt selgub, et Eesti Energia ei omanud Jordaanias kunagi maad. See on valitsuse oma, eestlastel oli ainuõigus seda 40 aastaks rentida, vajadusel 10 aastaks pikendada. Valitsusele tuleb teenitud tulu pealt maksta protsenti.
Eesti Energiale tundus Jordaania siiski kui imedemaa. Jordaanial on oma elektritootmist vaja, riik ostaks elektri ära. Eestlastel on tehnoloogia. Kui kindel klient olemas, siis nagu trükiks raha!
Päästjad Hiinast
Aga arendus venis. Aeg läks edasi. Juba 2014. aastal ostis Jordaania valitsus kümnete miljardite eest odavat maagaasi Iisraelist – huvi põlevkivi vastu kidus. Ekspressile räägitakse, et ka Eesti Energias niheleti. Ei paistnud raha ega kuningriigi huvi.
Aga raha oli hädasti vaja. Enam kui 500megavatine jaam maksis üle kahe miljardi dollari. Üksi seda ei rahasta. Ning Jordaanial endal poleks sellist raha väga kuskilt võtta.
Kuni 2017. aastal ilmusid välja hiinlased.
Jordaaniale üllatuseks pakkusid sealsed pangad neile 1,6 miljardit dollarit. Hiina riigile kuuluv firma Guangdong Energy oli nõus 45 protsenti projektist ära ostma.
Hiinlased on Jordaaniasse ka varem investeerinud ning tegid seda ka hiljem. Aga see oli hiidtehing.
Klassikaline näide hiinlaste „uue siiditee“ programmist – üle maailma, eriti areneva majandusega riikides, investeeritakse taristuprojektidesse ja muudetakse seeläbi need riigid ka Hiinast rohkem või vähem sõltuvaks.
Mõned Lääne vaatlejad nimetavad seda „võladiplomaatiaks“. Küünikud ütlevad, et suurte rahadega tõmmatakse vaesemad riigid lõksu. Raha saab, aga kalli hinnaga – ning tuleb tantsida Hiina pilli järgi.
Hiina vaatest investeerivad nad maailma hüvanguks ning laenulepingutega ei kaasne poliitilisi tingimusi.
Toona oli sihikul just Lähis-Ida, mille majandus araabia kevadest räsitud. Hiinlased ostsid Iraagi naftat, Liibanoni sadama ja rahastasid ehitusbuumi Egiptuses.
Ning 2017. aastal oli Süüria kodusõjas Bashir al-Assad justkui võidu äärel. AP-ga rääkinud eksperdid hindavad, et Hiina jaoks oli elektrijaama ost Jordaanias justkui hüppelaud naaberriiki Süüriasse, kust oodati miljardeid väärt buumi, kui sõjast laastatud maad uuesti üles ehitatakse.
Nii et hiinlased panustasid suurelt. Sündis just seesama 2017. aasta diil, mille üle Eesti Energiagi uhkust tundis ja paberil suurt kasumit sai. Eestlased müüsid oma aktsiatest enamiku hiinlastele ja malaislastele.
Vastu lubas Jordaania valitsus 30 aastat jaamast elektrit osta. Korraliku hinnaga.
Ekspress ei tea jordaanlaste põhjuseid – nendegi eelarve oli toona nadis seisus –, aga Jordaania oli nõus.
Mõni aasta hiljem vaadati diilile kaine pilguga otsa. Elektriostud neelaks iga aasta sadu miljoneid.
Nii et 2020. aastal läks Jordaania valitsus rahvusvahelisse vahekohtusse. Nad nõuavad tariifi langetamist. Arbitraaživeskid jahvatavad aeglaselt, tulemust veel pole.
Mõned Lääne vaatlejad nimetavad Hiina tegevust arenevates riikides „võladiplomaatiaks“.
Kohtumaterjalid on konfidentsiaalsed, seega ei saa Ekspress hinnata, kui suur on kaebuse eduvõimalus. Aga Eesti Energia möönab oma aruannetes ka ise, et kui Jordaania peaks võitma, jääb rahalaev väiksemaks ja osaluse väärtus tuleb alla hinnata.
Arbitraaži läks ka projekti omav Attarat Power Company ehk APCO, millest eestlastele kuulub kümme protsenti. Nemad nõuavad Hiina omanikelt ja ehitajatelt 500 miljonit dollarit hüvitist.
APCO on keeldunud Hiina firmale viimaste maksete tegemisest, kuna ehitus venis. Jaamafirma arvab, et neil on õigus leppetrahvile.
Mullu läksid APCO vastu kohtusse ka Hiina omanik ja jaama ehitaja. Nemad väidavad, et Eesti Energia osalusega firma pole neile ehituse eest raha maksnud. Nad nõuavad, et raha kontole tuleks – ning veel 500 miljonit dollarit leppetrahvi.
APCO väidab, et raha pole üle kantud sellepärast, et hiinlased on ehitusega viivitanud. Hiinlased aga arvavad, et viivituse taga oli vääramatu jõud.
Mullu sügisel kaebas APCO omakorda kohtusse hiinlased ja nõudis hoopis neilt leppetrahvi – üle 360 miljoni dollari.
Kõik need vaidlused kestavad kindlasti aastaid. Eesti Energia hindab, et enne järgmist aastat otsust kindlasti ei tule. Mängus on aga suured summad ning needki võivad Eesti Energia investeeringu väärtust kahandada.
Aga sellega asi ei piirdu.
Jordaanlased panid APCO vastu püsti ka kriminaalasja. Nad väidavad, et elektrijaam pandi tööle ilma keskkonnaloata. 2015. aastal saadud load olla aegunud ning pole uuendatud, nagu seadus nõuab.
Kui Jordaania kohtud leiavad, et asi nii on, tuleb jaam seisma panna, kuni load saadud. See aga tähendaks, et elektrit sel ajal toota ei saaks. Jaama väärtus kukuks jälle kolinal. Esimese astme lahend peaks tulema veel sel aastal.
Kõige krooniks on Jordaania tolliamet püsti pannud lausa 26 kriminaalasja APCO ja hiinlastest ehitajate vastu. Väidetavalt on susserdatud kaupade väärtustega ning valesti makstud tolli- ja müügimaksu. Rahaliselt on need nõuded selle projekti vaatest küll väikesed – kokku umbes 12 miljonit eurot.
Eesti Energia arvab, et asjadel erilist edulootust pole. Tariifivaidlus pigem võidetakse. Kui keskkonnalubade asjus Jordaania kohtutest ka kaotus tuleb, kaevatakse asi kindlasti edasi.
Aga riskid on õhus. Ning loodetud lihtne kasum ei pruugi kontole jõuda. Eesti Energia plaanib osaluse varem või hiljem ära müüa, et ikkagi plussi jõuda. Sest nüüd jaam töötab, kohustust osalust hoida enam pole.
Seda soovitab ka Sutter: „Eesti Energia saab toimiva elektrijaama osaluse võõrandada ja usun, et sealt on võimalik ka täiendavalt kasumit teenida.“
