NÄDALA RAAMAT | Kõikide maade patrioodid, ühinege ja minge p****e!

Hullumeelsuse ja geniaalsuse piiril tuhisevaid autoreid nagu Andrei Ivanov on lummav lugeda, leiab Elsbeth Hanna Aarsalu „Hämariku melanhoolia“ järel.

„Ma vihkan restorane, vihkan luksust, vihkan raha, materiaalseid väärtusi, naftat, gaasi, autosid, progressi, kinnisvara, preemiaid, pidusööke, aplause, medaleid, diplomeid, võite, kõnesid, lilli, riiki … vaimustunud kodanikke … vihkan ringkäendust, vasakpoolseid, parempoolseid, igat masti aktiviste … kõikide maade patrioodid, ühinege ja minge persse!“

Loen Andrei Ivanovi uut romaani, mis haarab (minusuguse) lugeja kohe endasse. Sõber kirjutab samal ajal Linnahalli katuselt: „See on nii ilus ja võimas, palun tehke nii, et ta jääb!“ Jah, kohe pauguga, aga seitsmeteistkümnest novellist koosnevat tervikteost lugedes küsin endalt tõepoolest, kuidas sittadele arengutele pidur peale panna. Kuidas öelda, et No, life isn’t shit („elu ei ole sitt“), nagu väidab ühes novellidest „Life is shit“ Hamburgi näitleja Stachowiak autorile peale seda, kui on mänginud Ivanovi ennast lavastuses „Hanumani teekond Lollandile“.