Mu silme ees kangastub pilt, kuidas kirjanikuhärra Meelis Lao istub pikal ja pimedal sügisõhtul oma vanalinna katusekorteris kiiktoolis, lambanahk (kuuliaukudest räsitud) põlvedel, jalg üle teise, varba otsas elegantselt kiigutamas Gucci sussi. Teler mängib, seal näidatakse söögi alla ja söögi peale noori uljalt geelitatud lakaga noormehi, suure jutu, ent väheste tegudega uue aja tõsielustaare ja suunamudijaid. Nad on teleriekraanil, ajakirjade esikaanel, taskuhäälingutes, suvepidudel.