„Pahupidi“ õigustaks erinevalt paljudest Pixari järgedest kolmandatki osa

„Pahupidi 2“ normaliseerib erinevaid tundeid ja õpetab nendega hakkama saama, kirjutab Andrei Liimets.

Animatsioonihiid Pixar on paistnud pärast 2000. aastate kuldaega („Leluloo“ mitu osa, „Kollide kompanii“, „Kalapoeg Nemo“, „Imelised“, „Ratatouille“, „Wall-E“, „Üles“) silma ennekõike järgede ja oma klassika varju jäävate enesekordustega. Sekka on siiski mahtunud ka mõned tippteosed, nagu „Hing“ ja „Pahupidi“, millest viimane on nüüd saanud pea paratamatuna näival kombel teise osa.

2015. aasta „Pahupidi“ oli hitt nii kassas, teenides ligi miljardi dollari jagu piletitulu, kui ka tagasisides, pälvides koha paljude kriitikute aasta edetabeli tipus ja võites parima animatsiooni Oscari. Pixari ühe käilakuju, praeguse loovjuhi Pete Docteri käe all valminud töös sai vaataja tuttavaks 11aastase Riley sees elavate antropomorfsete emotsioonidega: Rõõmu, Kurbuse, Hirmu, Viha ja Vastikusega.