Andrei Liimets vaimustub näitusest „Kaose kogudus 101“. Rohkem sürrealismi, palun!

Tartu sürrealisminäitusel saab kohtuda oma sisemise lapsega.

Mai lõpus Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud „Kaose kogudus 101“ on üks selliseid näitusi, mille tutvustuses vahelduvad fraasid „kontseptuaalne konstruktsioon“, „staatiline autorikuvand“, „ootuspärased sünkroonsused“ ja „dekonstruktsioon“. On see mõeldud naljana kunstiga sageli kaasneva pretensioonikuse üle või mitte, aga ühte ruumi mahtuvat näitust võib nautida ka täiesti kontseptsiooni- ja konstruktsioonivabalt, lihtsalt kui leekima löönud fantaasia vilja.

Sisenedes võib see näida justkui kolahoov, kus pilgul on keeruline kuhugi haakuda, piirjooni ja taieseid, kunsti ja kohustuslikku kustutit eristada. Isegi kustuti külge on õigupoolest kinnitatud paberileht luuleridadega, seintelt paistavad läbisegi maalid ja sinna kinnitatud esemed, lae küljest sõudepaat, aknalaualt õmblusmasin, ruumi keskel asuvalt suurelt laualt igasugust kraami vanast telerist matrjoškasid meenutavate nukkude armeeni. Kui mulluses filmis „Nähtamatu võitlus“ esindas vaimset kirgastumist ja lihalisusest kaugenemist kõiksuguste roogade, soolase ja magusa segamini söömine, siis siin on gurmeerestorani hoolsusega sätitud taldrikule hunnik kive.