Ühe mehe hullumise lugu. Kuidas Martin Helme EKRE õhku lasi
(1106)EKRE esimees Martin Helme kannatab üha süveneva jälitusmaania käes.
11. juuni 2024. EKRE juhatus koguneb erakonna kontoris. Juhatuse koosoleku päevakavva on pandud ka krüptiline punkt, mis viitab, et arutatakse erakonna maine kahjustamist.
Koosolekule saabujad jätavad oma nutitelefonid kõrvaltuppa. Selleks ette nähtud korvi.
Jaak Valge võtab käelt ka nutikella.
Martin Helme reeglid ütlevad, et ühtegi nutiseadet ei tohi koosolekutele tuua, sest muidu võib keegi EKREt pealt kuulata.
Ainus lubatud tehnikavidin on erakonna enda diktofon, mille salvestise abil kirjutatakse hiljem kokku protokoll. Seejärel lindistus kustutatakse.
LÕPPVAATUS. Minema meie erakonnast!
Nupukamad siseopositsionäärid mõistavad juba siis, et see õhtu jääb Martin Helme vastaskandidaadile Silver Kuusikule ning tema toetajatele Jaak Valgele ja Henn Põlluaasale erakonnas viimaseks.
Sellele viitab koosoleku toimumise koht: erakonna kontor.
Tavaliselt toimuvad kõik EKRE koosolekud riigikogus.
Ebatavaline on koosoleku alguski. Kui tavaliselt istuvad Helmed – neid on juhatuses kolm – koosolekulaua taga kõrvuti, siis nüüd võtab laua ühes otsas koha sisse Martin. Tema vasakule käele istub truu sõdur Kert Kingo.
Teise laua otsa potsatab Mart. Vasakule käele võtab istet teine truu sõdur Rain Epler. Kui Perekond moodustab erakonna tuumiku, siis igas perekonnas figureerib ka perepoja parim sõber. EKRE poliitperes Epler just seda rolli mängibki.
Ja koosolekulaua keskel võtab istet Helle-Moonika Helme, kellele põrnitseb järgmistel tundidel otsa tema vastas istuv Jaak Madison.
Koosolek algab uimaselt nagu kõik juhatuse koosolekud.
Erakonnal pole nimelt ei peasekretäri ega ka ühtegi ametimeest, kes tegeleks ringkondadega. See tähendab, et juhatuses tuleb arutada triviaalsemaidki küsimusi.
Näiteks 11. juunil on päevakorras, kust tellida suvepäevade toitlustus ja kas kartul peaks olema keedetud või praetud.
Arutatakse ka seda, kas suvepäevasid peaks valvama turvamees ja millisest firmast kõikse tugevamaid turvamehi palgata saab.
Ja see arutelu kestab kaugelt üle tunni. Juhatuse naisliikmed arutavad aktiivselt, mis toit kõige vingem oleks. Mehed istuvad ja ootavad, millal juba kokkuleppele jõutakse.
„Sellised arutelud jätavad mulje, justkui juhatus juhiks erakonda, kuigi tegelikult see nii ei ole,“ tõdeb nüüdseks parteist välja visatud Jaak Valge.
Seejärel võetakse ette erakonna rahaasjad. Räägitakse küsimusi tekitanud reklaamiarvetest. Mitmele EKREkale on hambusse jäänud partei põhilise reklaami- ja kampaaniapartneri Media & Advertising OÜ kopsakas dividend ning tolle juhatuses istuv tankist.
Rahaarutelu on ka koosoleku konstruktiivseim osa. Juhatuse liikmed küsivad, Martin Helme vastab.
Laias pildis mõistetakse, et tõenäoliselt pole keegi raha vasakule pannud.
Martin Helme teeb ettepaneku kirjutada protokolli, et ta tutvustas rahaasju ja kõik oli korras.
Viimaseid tunde erakonda kuuluv Jaak Valge käib lauda konkureeriva ettepaneku: „Kirjutame, et juhatuses korruptsiooni ei tuvastatud, aga vajame auditit.“
Nagu EKREs tavaks, jääb peale Martin Helme sõna.
Nüüd läheb aga tuliseks. Juhatuse lauale võetakse Pärnumaa ringkonna rahaasjade küsimus.
Ringkonda juhib ka erakonna juhatusse kuuluv Helle Kullerkupp, Martin Helme juhtimise kriitik. Pahased on olnud ka teised ringkonna juhtivliikmed. Sealhulgas erukaitseväelane kindral Alar Laneman, kes pagendati Kullerkupu kõrval ringkonna aseesimeheks kandideerimise eest riigikaitsekomisjonist ja saadeti tegelema hobustega – ei, mitte ratsaväkke, vaid maaelukomisjoni.
Kui Valge ja Põlluaas fraktsioonis küsivad, kuidas saab erakonna juht sellise otsuse kellegagi arutamata omapäi langetada, lajatavat Helme rusikaga lauale ja teatavat, et tahate rohkem demokraatiat, seda enam diktatuuri saate! Nii meenutab Lanemani vangerduse järgset fraktsiooni koosolekut Põlluaas.
Helme lajatanud rusikaga lauale ja teatanud, et tahate rohkem demokraatiat, seda enam diktatuuri saate!
Mõned tunnid enne juhatuse kogunemist potsatab Kullerkupu postkasti EKRE revisjonikomisjoni raport, kus talle heidetakse ette seitset surmapattu.
Revisjonikomisjoni esimees on Sven Ilves. Elektriinsener, mitte majandusinimene. Kert Kingo vend.
Ekspress on näinud revisjonikomisjoni raportit. Seal on kirjas kaks suurt etteheidet. Esiteks ületas Pärnumaa ringkond 2022. aastal eelarvet 6044 euroga. Teiseks arveldas Kullerkupp sageli sularahas ja osa raha oli kadunud.
Nüüd aga kaks suurt konksu. Samast raportist võib välja lugeda, et 2023. aastal oli eelarve juba üle 8000 euroga rohelises. Ehk tegelikult on Pärnumaa ringkond viimastel aastatel teeninud rohkem kui kulutanud. Ja valimiste-eelsel aastal enam kulutada ongi normaalne, ütleb Kullerkupp.
Ja kadunud raha oli naeruväärselt vähe. Üheksa eurot!
Ka häirib Helmet, et Kullerkupp on Pärnumaa ringkonna üritustel korjanud annetusi korjanduskasti, jätmata kirja panemata, kes kui palju annetas. „No keegi ei hakka ju kirjutama, et ta pani ühe euro,“ selgitab Kullerkupp.
Tehniliselt oleks see tõepoolest erakonnaseaduse rikkumine – kõik annetused tuleb korrektselt üles märkida. Juhul, kui raha jõuaks partei tegevusse.
Kullerkupp aga ütleb, et nende kastide raha kasutati heategevuseks, mitte poliitiliseks tegevuseks. Osteti näiteks toidupangale süüa. Ja siis pole tõepoolest vahet, kes andis euro, kes neli ja kes 75.
Kõnekas on ka fakt, kuidas revisjonikomisjoni raporti kirjutamisega läks nii kiireks, et seal on sees isegi jaburad vead. Näiteks: „8.08.2022 maksekorralduses 234 EURi, nimekirjas 293 EURi, vahe 5 EURi.“ Keegi pole isegi vaevunud teise summa numbreid õigesse järjekorda tõstma.
Ometi tehakse koosolekul ettepanek Kullerkupp nende eksimuste tõttu erakonnast välja heita.
Nii lähebki.
Vastu on vaid siseopositsioon ja Võrumaa ringkonna juht Mati Kuklane. Helmede liitlane Anti Poolamets jääb Kullerkupu küsimuses erapooletuks.
„Oleksin tahtnud veel rääkida ja arutada,“ nendib kindlalt Helmede leeri kuuluv Poolametski, et väljaviskamisega mindi liiale.
Kullerkupp saadetakse koosolekult minema.
Koos temaga lahkub ka eurosaadik Jaak Madison, kes peab minema ETV otsesaatesse. „Lootsin, et Helle väljaviskamine on kole küll, aga õnnestub see asi veel ära siluda,“ tõdeb Madison.
ETV „Esimeses stuudios“ räägib ta tõepoolest ilusat ja ümmargust juttu. Hoidub otsesõnu kritiseerimast nii Martin Helmet kui ka Varro Vooglaiu välispoliitilisi seisukohti. Lubab EKREs jätkata.
Ta ei tea aga, mis samal ajal partei kontoris toimub.
Lõpuks on arutama hakatud Silver Kuusiku, Jaak Valge ja Henn Põlluaasa saatust. Epler on juba veidi vähem kui nädal varem saatnud erakonna meililisti kirja, milles ütleb, et Kuusiku ja Valge peaks EKREst minema lööma.
Põlluaas ägestub: hoopis Helmed kahjustavad oma raadiosaates erakonna mainet, ning teeb ettepaneku Mart ja Martin Helme välja visata.
Ta kordab oma mõtet ka juhatuse koosolekul ning Martin Helme otsustab selle hääletusele panna, kuid lisab, et sellesse nimekirja tuleb lisada ka Henn Põlluaas, sest too kahjustas erakonna mainet väitega, nagu oleks Mart Helme avaldanud fraktsiooni koosolekul toetust Putini sõjale Ukrainas.
Nüüd Põlluaas ägestub. Ta teatab, et hoopis Helmed kahjustavad iga nädal oma raadiosaates erakonna mainet, ning teeb ettepaneku Mart ja Martin Helme EKREst välja visata.
Põlluaasa ettepanekut ei võeta aga isegi hääletusele. Täpselt nagu tehti Kullerkupuga, visatakse Põlluaas, Valge ja Kuusik ühe hääletusega erakonnast välja.
Väljaviskamise vastu on taas Poolamets ja Kuklane.
„Minu seisukoht on, et ei saa toetada esimehekandidaatide väljaviskamist vahetult enne valimisi. See ei oleks eetiline,“ ütleb Kuklane. Kuid olulistes küsimustes on nii tema kui ka Poolamets ikka veel kindlalt Helmede paadis.
Põlluaasa tehtud ettepanek oli aga piisav, et Mart Helme hakkaks kahtlustama – üldkogu järel oleks juhatus läinud siseopositsiooni kätte ning tema ühes perekonnaga lennanud kus seda ja teist.
Nädal varem on Kuusik ja Valge Martin Helmega maha istunud ja nõudnud tema käest, et Mart tuleb aseesimehe kohalt maha võtta ja asendada Kuusikuga.
Kuna juhatuses on ülekaal aga endiselt veenvalt perekonna käes, visatakse Põlluaasa ettepanek prügikasti ja erakonnast heidetakse välja hoopis endine riigikogu esimees Põlluaas ise.
Kui Jaak Madison telestuudiost kontorisse tagasi jõuab, on saatuslikud otsused juba tehtud. Ta hoiab kahe käega peast kinni ja läheb koju.
Ette valmistama avaldust, milles teatab, et lahkub EKREst.
Sellega lõikab ta lõplikult läbi juba viis aastat jutti aina hapumaks läinud suhted EKREt juhtiva Helmede perekonnaga.
I vaatus. Madison ei saa ministriks ja läheb Euroopasse
2019. aasta aprilli esimesed päevad.
Martin Helme helistab Jaak Madisonile ja teatab, et tal on üks hea ja üks halb uudis.
Just selle kõnega paneb Helme aluse EKREs viis aastat hiljem puhkenud võbelustele.
„Mis need siis on?“ küsib Madison vastu.
Helme teatab, et halb uudis on see, et Madison ministrikohta ei saanud, hea uudis on aga see, et EKRE sai 15 ministrikohast viis.
EKREle kukkunud ministrikohtadest sobinuks Madisonile kõige paremini ettevõtlus- ja IT-ministri tool. Selle lubasid erakonda juhtinud Helmed aga Kersti Krachtile.
Madisonile antakse siiski veel veidi lootust.
Keegi ei tea, kas Kracht saab ministriks asumiseks ka kapo heakskiidu. Seetõttu palutakse Madisonil igaks juhuks valmis olla, et kui julgeolekuasutused Krachtile kriipsu peale tõmbavad, peab ta olema valmis siiski ministritoolile istuma.
Nii lähebki.
Kui Krachti kandidatuurile on kriips peale tõmmatud, koguneb aga erakorraliselt EKRE juhatus. Jaak Madison kukub peaaegu toolilt maha, kui kuuleb seal esimest korda, et on olemas uus ministrikandidaat: Marti Kuusik.
„Kuusiku vastu pole mul midagi, aga nii ei tehta!“ on ta tänini pahane.
Madisonile saab selgeks, et Eestis pole tal enam midagi teha. Helmed kardavad konkurentsi ega lase tal endile ohtlikuks saada. Ta otsustab, et kandideerib Euroopa Parlamenti.
Kuusik peab lõpuks ministritoolil vastu alla kahe ööpäeva ja tema asemel saab ministriks Kert Kingo, kes ei räägi isegi inglise keelt. Kuna ees ootab suvepuhkus, tehakse talle ettepanek minna kaheks nädalaks Maltale – seal keegi teda ei tunne – inglise keele intensiivkursusele.
Sõnades usinalt süvariigiga võidelnud Kert Kingole istusid ministeeriumis ametnikud lihtsalt pähe.
Kingo keeldub.
Kui jätta aga kõrvale kõik muud Kingo veidrused, kukub ta läbi ka oma kõige olulisemas ülesandes. EKRE soovis e-valimisi puudutavat auditit. Dokumenti, mis viitaks, et see valimissüsteem on vigane ja vähemalt mingil määral ebausaldusväärne.
Kes vähegi auditite tellimisega kokku puutunud, teab, et probleeme ja küsitavusi nentivat auditit pole just ülemäära keeruline saada. Tuleb vaid sel teemal audit tellida ja mingid probleemid kindlasti kerkivad.
Ja neid saab juba suuremaks spinnida.
Sõnades usinalt süvariigi vastu sõdiv Kingo langeb ministeeriumis aga täielikult süvariigi teenrite – ametnike – võrku ega jõuagi auditi riigihanke väljakuulutamiseni. Käib vaid erakonnakaaslaste juures korrutamas, kuidas ametnikud ütlevad, et seda ei saa teha.
II vaatus. Madisoni poliitiline mõrv ebaõnnestub
Madisonil jääb ministrikohata jäämisest okas hinge. Ta arvab tänini, et EKRE (loe: perekond Helmed, teisi sinna juurde ei lastud) tegi 2019. aastal koalitsiooniläbirääkimistel erakordselt nõrga soorituse.
Tegelikult jagavad seda arvamust isegi toona läbirääkimislaua taga istunud Keskerakonna ja Isamaa poliitikud.
Helmede kohta ei öelda just sageli, et nad on „väga koostöövalmid“.
Ometi just nii neid sealt meenutatakse.
Kanda nad maha ei löönud.
„Oli tunda, et neil pole mingit kogemust, ja kogenumad poliitikud söövad selliseid alati õhtusöögiks,“ hindab üks tollane läbirääkija.
Isegi riigikogu komisjonide juhtide kohtade poolest saab EKRE tünga. Nii-öelda päriskomisjonidest, kus saab ka silma paista, antakse neile juhtida vaid üks: põhiseaduskomisjon.
Võrdluseks: Isamaa sai kolm ja Keskerakond seitse.
Madison püüdis Helmedele selgitada, et nad peaksid parteile nõudma välisministri kohta. Kui see ei õnnestu, taotleda aga Euroopa Liidu asjade ministri loomist – see on olemas enamikus euroliidu riikides – ja koondama selle portfelli alla ametnikkonna, mis reaalsuses allub tänini otse peaministrile.
„Nii oleksime me saanud Euroopa Liidu asjad enda kätte. Paremat võimalust kõiksuguste direktiividega võitlemiseks ei ole. Muidugi oli mul ka huvi saada see koht endale,“ selgitab Madison nüüd.
Helmed aga seda mõtet võimuläbirääkimistel isegi ei tõstatanud. „Nad nõudsid ainult rahandus- ja siseministri toole,“ meenutatakse võimukõnelustelt.
Ülejäänud kohad kukkusid neile lihtsalt sülle. Kahele prominentsele toolile maandusid muidugi Mart ja Martin Helme.
Madison võetakse taas mängu 2020. aasta novembri alguses. Mart Helme on teinud jumal-teab-mitmenda kummalise väärtusega avalduse. Seekord nimetab ta vast valitud USA presidenti Joe Bidenit „korrumpeerunud närakaks“.
Helme ettepanek Madisonile on lihtne: loobu eurosaadiku mandaadist ja tule siseministriks.
Peaminister Jüri Ratas annab mõista, et tal on kopp ees. Nii edasi minna ei saa.
Vanem Helme peab oma ametist lahkuma.
Ja vahepeal EKRE esimeheks valitud Martin Helme võtab ühendust juba Brüsselis töötava – nii palju kui seal koroonaajal kohal saab olla – Madisoniga. Ta ettepanek on lihtne: loobu eurosaadiku mandaadist ja tule siseministriks.
Mart Helme hakkab aga juba lennupileteid vaatama, sest ta on Brüsselis Madisoni asendusliige. Helmed on veendunud, et Madison pakkumisest ei loobu.
Madison aga võtab ühe päeva mõtlemisajaks. Ta teeb taustatööd. Kompab, mis seisus valitsus tegelikult on.
Ja vastu vaatab masendav pilt. EKREIKE kolmikliit on sisuliselt kukkumas. Valitsuse tervis on nii halb, et Ratas suisa ootab, millal tekib hea ajend see laiali saata.
Madison mõistab, et eurosaadiku mandaadist loobudes ja ministriks minnes tähendaks valitsuse lagunemine isiklikku katastroofi – poleks enam kohta ei ministeeriumis, riigikogus ega ka Brüsselis.
Ta hakkab kahtlustama, et Helmed tahtsidki ta nii auti mängida.
III vaatus. Valimistulemused on pettus!
Eriti tuliseks läheb EKREs 2023. aasta kevadel.
Martin Helme teeb valimiste eel korraliku taustatöö. EKRE tellib uuringuid, intervjuusid erinevate valijagruppidega, arvamusküsitlusi. Ja nii edasi.
Nii valimisnimekirjad kui ka programm koostatakse just selle põhjal.
Näiteks Järva- ja Viljandimaa valimisnimekirja sisevalimistel saab esialgu teise koha Türi abivallavanem Elar Niglas. Helme kasutab oma autoriteeti juhatuses, laseb sisevalimiste tulemused tühistada ja teisele kohale pannakse hoopis Kalle Grünthal.
Madisoni küsimusele „Miks?“ vastab Helme, et Grünthal võtab paremini hääli.
„Aga ta on tiksuv pomm,“ hoiatab Madison. Sellest pole aga kasu.
Grünthal saabki lõpuks just Madisoni asendusliikmena taas riigikokku. Tiksuv pomm plahvatab esimest korda kohe pärast valimisi, kui teeb video Kremli-meelsetega liikumisest KOOS. Helme anub eurosaadikut, et ta Brüsselist tagasi tuleks ja Grünthalit Toompealt eemale hoiaks.
„Kalle Grünthal riigikogus on tiksuv pomm,“ hoiatas Jaak Madison. Martin Helme teda kuulda ei võtnud.
Madison aga vaid muigab, et ta ju hoiatas. Ja jääb Brüsselisse.
EKRE esimees usub, et riigikogu valimistel saadakse vähemalt 25% hääli. Võimalik, et see tähendaks nappi Reformierakonnale allajäämist, kuid siiski tugevat tulemust. Kindlat teist kohta. Lootust saada peaministriparteiks, kui võimalikud partnerid on sama edukad.
Nii aga ei lähe. Teine koht küll võetakse, aga häältesaagiks tuleb vaid 16%. Isegi EKRE saadikute arv väheneb: 19st saab 17.
Helme ei suuda seda uskuda. See pole lihtsalt võimalik. Tema arvates tehti kõik õigesti ja süüdi on lihtlabane tulemuste võltsimine.
„Kogu suure ajutöö järel tulid e-valimised ja nullisid kõik ära. Milleks meil siis küsitlusi teha ja analüüse tellida? See ei oma enam mingit tähtsust. Lähme kõhutunde pealt ja on, nagu on,“ ütleb Helme.
Nii Helme, Epler kui ka Kingo räägivad, et enne valimisi olid EKRE reitingud selges tõusujoones, kuid valimistel kukkusid justkui imeväel ainult selleks, et hiljem varasemat trajektoori jätkata.
Saadud tulemused ei klapi ka sellega, mida EKREkad kampaania käigus kogesid.
„Ringkäikudel olid rahvamajade saalid rahvast puupüsti täis. Samal ajal olid Reformierakonnal ja Eesti 200-l tühjad. Ühel korral istus Irja Lutsar kõrval saalis kuue inimesega. Meie valijad saavad aru, et kõik võltsiti. Seda näitab ka see, kuidas riigikohus ja valimisteenistus ei taha seda näha,“ ütleb Kingo.
Kui varasematel valimistel avaldati kõigepealt e-hääled ja alles seejärel hakkasid jõudma paberhääled, siis nüüd on seegi vastupidi ja hiljem tulevad e-hääled on suuremas osas Reformierakonnale.
Enne valimisi kutsus EKRE üles enda toetajaid e-valimisi vältima. Aga selles ei saa asi olla. Tegu peab olema otsese võltsimisega.
Ja üldse, isegi kui süüdi ei ole e-valimised, siis kahtlaseks peetakse ka Eesti 200 edu, Slava Ukraini skandaali mõju, mis ei ole seniajani kohtus lahenduseni jõudnud, ning enne valimisi ilmunud ja erakondlastele tellimustööna näivat Politico artiklit. Kõik see näib kahtlane.
Et kehv tulemus võiks olla seotud Ukraina-küsimuse vältimisega või sellega, et Helme kritiseeris kaitseväe juhti Martin Heremit, nemad ei usu.
Aga just nii arvab siseopositsioon. „Martinit väga hoiatati, et ära tee seda, kaitsevägi on meil kõige mainekam institutsioon. Martin sai memosid juba mitu nädalat enne valimisi, et väldi seda vastasseisu,“ ütleb Valge.
Sellest pole aga mingit kasu. Valge sõnul on nii Mart kui ka Martin Helme seda tüüpi inimesed, kellele on oluline ka poliitilise mängu ilu: „Kui nad lähevad leili, on neil ikka kõva poliitiline tuli sees.“
Juunis ilmub ootamatult teade, et erakonna kongressil kandideerib Martin Helme vastas esimeheks Peeter Ernits. Aasta hiljem meenutab Ernits tollal toimunut: parteileht tellis temalt programmi, aga seda hoiti veebilehel üleval vaid poolteist tundi.
Ernits ütleb, et kongressil talle sõna ei antud. Rääkida sai ainult Martin Helme. Ka teesidega lendlehed, mille ta kõige kiuste ise välja printis, korjati kokku.
„Nuta mulle jõgi. Täiesti üledramatiseeritud jutt, keegi ei korjanud midagi ära,“ sõnab Helme nüüd lühidalt.
Kongressil saab Ernits 42, Helme 423 häält. Erakonna juhi mandaat on tugev.
IV vaatus. Obstruktsioon ja diversioon
Helme järeldus riigikogu valimiste tulemustest on see, millest saavad aru ka kõik poliitvaatlejad: parlamendimatemaatika on saanud seekord selline, et järgmised neli aastat on EKRE igal juhul opositsioonis.
Valimistel on tagajärjed – isegi kui need on süvariigi mõjutatud, ei terenda EKREle kusagilt valitsusse pääsemise võimalust. Välja arvatud üks: takistada riigieelarve vastuvõtmist ja kutsuda selle abil esile erakorralised valimised. Lõhkuda EKREt isoleeriv parlamendimatemaatika.
Augustis teatab erakonna juht suure suuga, et sügisest peab olema koalitsioonil iga päev tööle tulles oksemaik suus. Algab pikk ja kõigi jaoks kurnav obstruktsioon – sajad ja tuhanded muudatusettepanekud venitavad istungid korduvalt hommikusse ning riigikogu töö jookseb umbe.
Obstruktsiooni ajal näeb Helme ka esimesi suuremaid käärimise märke. Jah, nüüdseks endised erakondlased käivad korduvalt tema jutul ja räägivad, et tuleks teha muudatusi. Teha stiili leebemaks ja üritada saada parketikõlblikumaks, muuta erakonna juhtimist demokraatlikumaks.
„Ühest hetkest oli selge, et erakorralisi valimisi me ei saavuta. Aga me ei muutnud ka kurssi. Me lihtsalt jooksime peaga vastu seina, kurnasime ennast ja riigikogu liikmeid,“ meenutab Põlluaas.
„Me lihtsalt jooksime peaga vastu seina,“ ütleb Henn Põlluaas Helmega vaidlemise kohta.
Mingit „soinistumist“ ega „vabaerakonnastumist“ Helme aga taluda ei kavatsenud. Peale kõige muu oli ta alles saanud erakonna kongressil 90% toetuse ega pidanud võimalikuks mõne erakonnaliikme nõudmiste põhjal kurssi muuta. See oleks olnud senise EKRE lõpp.
„Minu meelest pakuti meile mürgikarikat enesetapuks. Teistsuguse juhtimisega ei oleks erakond eluvõimeline. Kui keegi tuleb mulle vabaerakondlikku juhtimismudelit pakkuma, siis tekib mul kohe küsimus, et miks sa tahad erakonnale halba.“
Neid oli seni saanud lihtsalt ignoreerida.
Sügisel aga hakkavad Helmeni jõudma jutud, kuidas samad erakonnakaaslased on muudes vestlustes rääkinud, et hakkavad obstruktsioonist väsima ja tahaksid seda lõpetada. See on Helme tõlgenduses aga juba otsene erakonna vastu ussitamine.
Rain Epler aga meenutab jaanuaris-veebruaris olnud juhtumit, kui Põlluaas lähenes fraktsiooni ametnikule ja ütles tollele, et ta ei annaks obstruktsiooni käigus esitatud muudatusettepanekuid edasi. Koosolekul osalenud ametnik tegi siiski nii, nagu sai esialgu kokku lepitud.
Lõhed erakonnas hakkavad aga aina enam pinnale jõudma.
V vaatus. Aina süvenev paranoia
Pärast riigikogu valimisi läheb EKREl kõik aina enam rappa. Kui varem oldi harjutud, et vahel ajab kummalist juttu Mart Helme, siis aina kentsakamaks muutuvad ka Martin Helme vaated.
EKRE koosolekutele ei tohi enam tulla ühegi nutiseadmega. Need jäetakse kõrvaltuppa selleks ette nähtud korvi.
Muidugi kubiseb nutikorv telefonidest, aga sinna satuvad ka mõned nutikellad. Sest sellegagi ei tohi koosolekutuppa astuda.
Helmed kardavad, et muidu kuulab keegi neid pealt, olgu see siis mõni julgeolekuasutus, suurkorporatsioon või välisriik.
„See oli ikka õige naljakas, sest meie koosolekud toimusid ju riigikogus,“ muigab Madison. Tema loogika on lihtne: kui tahetuks pealt kuulata, olnuks ju lihtne EKRE fraktsiooni ruumidesse „lutikas“ panna.
Selmet telefonidega mässata.
Kunagine EKRE minister Kaimar Karu märgib, et tema ajal elektroonikaseadmeid koosolekute eel kokku ei korjatud: „See peab ikka mingi uus tendents olema.“
See pole aga veel kõik.
EKRE koosolekutel ei tohi osaleda isegi nutikellaga. Muidu äkki keegi kuulab pealt!
Ka e-kirju Helme enam ei usalda. Tundlikku infot talle nii saata ei tohi. Ja tundlikuks kvalifitseerub kõik, mis puudutab EKRE tööd. Isegi kui on juttu mõnest pealtnäha täiesti triviaalsest küsimusest.
Seetõttu ei saada ka Jaak Valge oma ettepanekuid kunagi Helmele meilile. Ta prindib need välja ja viib Helme lauanurgale.
Isegi juhatuse koosolekul hakkab aina enam lendama sõna „spioon“. Helme näeb alternatiivsete lähenemiste taga Reformierakonna pikka kätt. Ilmselgelt peab tegu olema kas spioonide või tobukestega.
„Ma arvan, et meil nii palju tobukesi erakonnas ikkagi ei ole, küll aga on tekkinud mingid alternatiivsed käsuliinid.“
Ja üldse: „Oleks erakordselt naiivne arvata, et Eestis ei tegeleks eri riikide eriteenistused intensiivselt poliitikaga. Ikka tegelevad.“
Helme ei usu enam ka erakondade reitinguid. Ta räägib nende võltsimisest suisa nii palju, et juhatuse liikmed hakkavad selle üle nalja viskama. Alguses vaidlevad nad Helmele vastu, hiljem löövad käega.
Ta on võltsimises lõpuni veendunud, sest kord helistati talle küsitlusfirmast ja küsiti, mis erakonda ta valib. Kui ta ütles „EKRE!“, vastati aga, et vabandust, valim on täis, ja pandi toru ära.
Jaak Valge pakub Helmele, et kutsume Peeter Espaki või Martin Mölderi ja kellegi Norstatist selgitama, kuidas erakondade reitinguid koostatakse, aga erakonna esimees ei võta kordagi vedu.
VI vaatus. Helme resigneerub
Aina enam joonistub EKREs välja kaks leeri.
Ühed arvavad, et kuna valimistulemused on võltsitud, polegi mõtet teha midagi peale lärmamise, kisamise ja koalitsiooni töö takistamise. Siia leeri kuuluvad Helme ja tema lähikondsed.
Teised näevad probleeme, aga ei ole suures võltsingus nii veendunud.
„Me ei saa seda ei kinnitada ega ka ümber lükata,“ ütleb Põlluaas. E-valimisi ei toeta nemadki, kuid ei näe ka vajadust toimunu tõttu püssi põõsasse visata.
Tema ja ta leeri toetajad muutuvad aina pahasemaks, sest näevad, et Helmed enam isegi ei pinguta EKRE programmi elluviimise nimel.
Selle asemel räägitakse pidevalt võltsimisest ja konstruktiivse poliitilise tegevuse mõttetusest. Mitu IT vallas kodus olevat EKRE liiget käivad Martin Helmele selgitamas, et massiline e-häälte võltsimine pole võimalik ja sedasi valimiskaotust selgitada ei saa. Selle asemel tuleks keskenduda praktilisematele küsimustele, nagu e-hääletuse põhiseaduspärasus – erinevalt paberhäälest saab seda muuta ja EKRE liikmete arvates ei pruugi isikutuvastuseks piisata ID-kaardist –, kuid Helme saadab nad kõik pikalt. Tal on oma arvamus.
2023. aasta suvel jääb EKRE täiesti vait. Nad ei ole suvi läbi absoluutselt pildis. Martin Helme ei võta pea kordagi sõna ega tihti ka toru, kui erakonnakaaslased helistavad. Konkurendid Isamaas värisevad ja ootavad, mis hullu asja on EKRE nüüd sügiseks välja mõelnud.
Vooglaid viib tänavu kevadel EKRE esimehele 15punktilise plaani, kuidas tema arvates peaks erakonda juhtima. Selle arutamiseni pole ikka veel jõutud.
Kui saabub sügis, osutuvad kartused asjatuks. Helme on nimelt suvi otsa lihtsalt puhanud.
„Puhkus on Martini jaoks väga oluline,“ ütleb üks pikaaegne erakondlane.
EKREst lahkunud siseopositsionääride sõnul plaanis ta seda teha ka tänavu suvel.
Selline pohhuism ajab parteikaaslased aga vihaseks.
Martin Helme jutul käib isegi Varro Vooglaid. Ta viib tänavu kevadel EKRE esimehele suisa 15punktilise plaani, kuidas tema arvates peaks erakonda juhtima.
Selle esimeseks punktiks on, et erakond peab paika panema strateegilised eesmärgid ja plaani, kuidas neid saavutada.
„Millal me Varro ettepanekuid arutame?“ küsib ühel hetkel Valge. Helmelt tuleb vastus, et praegu tulevad valimised, kunagi hiljem.
Ja selle arutamiseni pole ikka veel jõutud.
VII vaatus. Madison ei saa Helmet enam kättegi!
Keemistemperatuur hakkab saabuma eurovalimiste lähenedes.
Jaak Madison käib Eestis viibides sageli Toompeal, riigikogu keldrikorrusel jõusaalis.
Selle tihe külastaja on ka Martin Helme.
Eurosaadik räägib parteijuhile iga kord üht ja sama juttu. Kõik reitingud näitavad, et keegi EKRE kandidaatidest ei tooks sama palju hääli kui Madison.
Ja Mart Helme on erakonnal veskikivina kaelas – ükskõik kui palju teised pingutavad, et konstruktiivset juttu rääkida, tuleb ikka Mart ja ajab suust välja midagi, mida tuleb mitu päeva klattida.
Madisoni mõte on lihtne: tema esinumbriks ja Mart Helme teiseks. Kui teha hea kampaania, võiks nii võtta kaks mandaati ja Brüsselisse sõidaks tema kõrval ka Mart Helme.
Siis saaks juba öelda, et rääkigu Brüsselis, mida tahab, Eestis tegutsevad parteikaaslased jääksid sellest eemale.
Martin Helme jätab mulje, et kaalub seda ettepanekut täiesti tõsimeeli.
Kuni saabub juhatuse koosolek, kus nimekiri lõplikult kokku pannakse. Siis kuulutab Martin Helme, et ei usu uuringuid, vaid kõhutunnet.
Ja et Mart keeldub kandideerimast.
Taas tõuseb püsti Rain Epler. Ta läheb tahvli juurde ja hakkab joonistama: „Avalike andmete kohaselt on igal eurosaadikul 28 000 eurot kopikatega. Sellest kuni 75% võib kulutada ametnike palkamisele ja minu seisukoht on, et ükskõik kes saab valituks, peaks raha tooma erakonda.“
Epler kritiseerib, et Madison pole seda viimase viie aasta jooksul teinud.
Martin Helmel vajub suu lahti. Ta näib siiralt üllatunud. Kuigi Helme ja Epler on lähedased kaasvõitlejad, usub erakonnast välja visatud ja lahkunud siseopositsioon siiralt, et seda loogikat Epler enne koosolekut Helmele ei tutvustanud.
Nüüd saab sellest aga Helme kinnisidee. Hiljem kordab ta meedias sama mõtet avalikult. Korduvalt. Madison ja teised meie eurosaadikud hoiavad neid mõtteid ajakirjandusest lugedes peast kinni, sest sisuliselt heidab ta Madisonile ette varastamata jätmist.
Koosolekul vastab aga Madison Eplerile: „Kõik pole kuld, mis hiilgab. Kui tuleb välja mingigi pettus, et keegi töötab hoopis erakonna heaks, algatatakse uurimine ja nõutakse eurosaadikult raha tagasi.“
Sõnasõda peetud, minnakse aga valimisnimekirja kinnitamise juurde. „Mina olen esinumber!“ teatab Martin Helme.
Sügisest saadik tema lauale jõudnud memod on teinud ta paranoiliseks. Nüüd tagasi vaadates ütleb ta, et pigem ettenägelikuks. Helme kahtluste järgi plaanib vastasleer saada Madisonile eurovalimistel 50 000 häält, pärast mida õnnestuks neil erakonna kongressil kõik hääled võtta.
Kõigele lisaks on Madison arutanud korra, kas peaks vahetama Brüsselis poliitperet ja liituma hoopis Euroopa Rahvapartei või konservatiivide-reformistidega.
„See ei ole mingi paranoia, ma nägin seda tulemas. Olen olnud erakonnas 12 aastat, tunnen inimesi üle riigi, ja kui meil on siin mõned napsulembesed, armastavad ööelu elada ja õlisena valju häälega oma plaane rääkida, jõuab see ikka põllult minuni,“ sõnab Helme.
Tema ei lase enda käsi väänata ja paneb ennast eurovalimiste esinumbriks.
„Võtsin partei eest löögi sisse.“
Madison püüab vastu vaielda. Et see pole hea mõte. Erakonna esimees saab temast vähem hääli. See näeb halb välja.
„Sa pead siis selgeks tegema, et mina olen halb ja sina hea, aga seda ei taha sa teha, sest kahjustaksid nii erakonna valimistulemust,“ püüab ta selgitada.
Tulutult.
Madison ütleb, et on teise koha asemel parem nimekirja ankrumees.
Madisonil ei õnnestu üle nädala Martin Helmet telefonitsi kätte saada.
Mitu juhatuse liiget saavad õige pahaseks. „Ükskõik kellega ma räägin, ütlevad nad, et valivad Jaaku,“ lausub Lõuna-Eesti esindaja Mati Kuklane ja teatab, et tema nimekirjaga nõus ei ole.
„Mis sa teed, kui saad Jaagust vähem hääli?“ küsib Helle Kullerkupp.
Jaak Valge püüab selgitada, et kui panna Madison esinumbriks ja Martin Helme viimaseks, saab erakonna juht hiljem sirge seljaga põhjendada, miks ta sai Madisonist vähem hääli.
Ja siis lendab muidu vaikselt istuval Mart Helmel katus pealt: „Ma tean, mis siin toimub praegu! See on putšikatse! Ma tean, kes selle taga on! Jaak, sina oled selle taga! Kas sa arvad, et ma ei tea, mida räägitakse ringkondades? Tean küll! Kas sa tõesti arvad, et said Tallinki laevalt niisama Brüsselisse?! Meie viisime sind Brüsselisse! Meie!“
Madison küsib Mart Helmelt, miks ta lärmab: „Ükskõik mida sina kisad, meie lahendame. Mis probleeme sa ise lahendanud oled?“
Mart Helme ähvardab vastu, et erakond hakkab nüüd ütlema, et valige Martinit ja Madison ei saa midagi.
Nüüd teame me muidugi kõik, keda tegelikult valiti.
Pärast seda juhatuse koosolekut juhtub aga midagi õige kummalist. Madisonil ei õnnestu üle nädala Martin Helmet telefonitsi kätte saada.
Vaikuse murrab alles Ekspressi lugu, kus Brüsselis praktikandina töötanud naine süüdistab Madisoni ahistamises.
Helme väljendab soovi Madisoniga kohtuda. Riigikogus.
Tolle vestluse ajal fraktsiooni ukse taga viibivad ajakirjanikud kuulevad keskmisest märksa kõrgemaid detsibelle.
Nende põhjuseks pole aga puhkenud skandaal. Madison on maruvihane, et erakonna esimees otsustas ta esiti näiteks ETV valimisdebattidest kõrvale jätta. Ta püüab selgitada, et see ei tule EKRE valimistulemusele kuidagigi kasuks.
Ja õnnestunult. Helme leebub ning saadab Madisoni välispoliitika- ja julgeolekudebatile. Vastu lubab Madison, et ta ei kandideeri suvel EKRE esimeheks. Siin saab Helme aga tünga, sest Madisonil sellist plaani polnudki.
VIII vaatus. Areenile astub Silver Kuusik
Tolleks hetkeks oli ammu selge, et Martin Helmele astub vastu hoopis Silver Kuusik.
Ja Helme luges ruumi valesti, sest kogu plaani ninamehed olid hoopis Jaak Valge ja Henn Põlluaas, mitte Jaak Madison.
Muidugi pidasid nad Madisoniga nõu, aga ta ei kuulunud kunagi aktiivselt tegutsevasse tuumikusse.
Silver Kuusik satub aga esimehekandidaadiks pooljuhuslikult. Valge ja Põlluaas leiavad, et nad on siiski vanemad inimesed ning stressitaluvus pole enam nii hea.
„No ma kandideerin siis ise!“ lubab Kuusik.
„Kindel, et sa seda teha tahad?“ küsib Valge.
„Jah!“ annab Kuusik heakskiidu otsusele, mis lõppeb kolmiku EKREst väljaheitmisega.
Kuna Kuusik on suhteliselt tundmatu kuju, kardetakse, et ajakirjanduses hakatakse ironiseerima, kuidas ta on tegelikult Martin Helme tankist ja mingeid pärisvalimisi EKREs ikkagi ei toimu.
Seega otsustab kolmik saata ka pressiteate, milles kritiseeritakse, et praeguse juhtimisega on EKRE end nurka mänginud ja vajab konstruktiivsemat lähenemist.
Suurt tähelepanu see ei saa. „Kui tavaliselt on EKRE sisetülisid ikka suurelt kajastatud, siis seekord oli kajastus meie jaoks üllatavalt napp,“ nendib Valge.
Päev hiljem kirjutab aga Äripäev, et nende kätte on jõudnud Kuusiku EKRE juhatuse listi saadetud kiri, kus esitatakse küsimusi erakonna rahaasjade kohta.
See ajab Martin Helmel kopsu üle maksa. Just toda kirja kasutatakse hiljem kolmiku väljaheitmise ettekäändena. Helme on veendunud, et kirja lekitas just siseopositsioon ise selleks, et lõhkuda tema võimalusi hoida ära nende sepitsusi erakonnas paleepööret teha.
Kuusik ja Valge väidavad, et nii ei ole: „Nagu ütles juhatuses ka Anti Poolamets – sellest polnud meile mingit kasu. See tõmbas kogu tähelepanu Silveri kandidatuurilt ära.“
Nemad kahtlustavad hoopis, et kirja lekitaja on Kert Kingo: „Nii saab Martinis paranoiat õhutada.“
Ükskõik kus peitub tõde, just selle kirja tõttu ei saa Kuusik kunagi teada, kui palju hääli ta esimehevalimistel saanuks. Sealjuures märgib ta ise, et kiri ei olnud valimiskampaania osa – miks peakski siis kirja saatma juhatuse listi, kuhu kuulub kõigest 15 inimest –, vaid selle saatmise põhjus oli fakt, et Helmega rääkides ta neis küsimustes targemaks ei saanud.
30. mail kohtub Valge Tartu pubis Isamaa suursponsoriks ristitud Parvel Pruunsillaga. Kuna see trehvamine jääb silma tähelepanelikele kodanikele, hakatakse arutama, kas EKRE lagunemise taga on mängus ka Pruunsilla käsi.
Valge kinnitab, et nii see ei ole ja nad kohtuvad pidevalt: „Mina joon kaks õlut ja tema neli. Me tutvusime Peeter Espaki kaudu. Parvelile läheb Eesti tulevik väga korda ja neil teemadel me arutamegi. Martin Helmega vahetab ta aga kindlasti oluliselt rohkem sõnumeid kui minuga!“
Kas Helmede „perakond“ (sümbioos perekonnast ja erakonnast – E. J.) hääbub, vindub või pöörab uuele tõusule, näitavad juba järgmised valimised. Nagu võtab partei juhtimisteesi kokku selle häälekandja Uued Uudised: „Konservatiive ei tohiks ärritada perekond.“