Augustiöö on nagu klišee – soe ja sametine. Avatud akna taga kahisevad kastanipuu lehed, läbi nende vilgub tuppa tänavalampide oranžikaskollast valgust. Pehme tuul lõgistab akent ja liigutab pitskardinat. Õuest tulevas lõhnas segunevad vanavanemate aia floksid ja esimesed puu alla pudenenud valged klaarid ning päevasooja õhkava kodutänava asfaldi pigi.