Mobiilsuskonverentsil otsiti lahendusi liikuvust pärssivatele kitsaskohtadele

Maikuu eelviimasel päeval kogunesid eksperdid Eestist ja piiri tagant Ülemistele, et otsida lahendusi (ühis)transpordi kitsaskohtadele ning arutleda, kuidas ennetada vastuseisu suurprojektidele.

Rail Baltica esimesel mobiilsuskonverentsil räägiti linnastumisest ja ääremaastumisest, valdkondlikest unistustest ja nende realiseeritavusest, aga ka konkreetsemalt ühenduste arendamise visioonist ja praktilistest sammudest, mida astuda kohe.

Ennast mitte kellegi palgal olevaks raudteelaseks nimetav reisientusiast Jon Worth kirjeldas arvukalt kurioosseid näiteid Euroopas mittetoimivatest ühendustest. Kui tema sõnul on riigisisene rongisüsteem tavaliselt hästi korraldatud, siis riigipiiri ületamisel algavad probleemid. „Teenuse kvaliteet on ebaühtlane, graafikud ei klapi või lõpeb raudtee üldse piiril,“ märkis Worth. Kui aga ühendus siiski toimib, on tema kogemusel piletid pikalt ette välja müüdud. Worthi sõnum on, et piiriüleste raudteeühenduste puhul võiks lahenduste otsimisel olla eestvedav roll Euroopa Liidul, sest tihti on olukorrad lihtsalt lahendatavad, aga ühe riigi käed jäävad lühikeseks.

Majandus- ja transpordiekspert Raivo Vare selgitas, miks töökohad, haridus ja elukvaliteet kipuvad koonduma suurlinna ja kuidas raudtee võimalusi saaks rohkem ära kasutada. „Juba praegu elab 75 protsenti Eesti inimestest raudtee mõjupiirkonnas, see on tohutu potentsiaal. Raudteede tõmbeala tuleb panna toimima, inimene peab saama tunni jooksul sihtpunkti,“ selgitas Vare, kuidas pidurdada pealinnastumist. „Ajalugu on näidanud, et kui taristu on, siis tekib sinna ka elu.“

Euroopa Komisjoni liikuvuse peadirektor Magda Kopczynska peatus pikemalt muutunud geopoliitilisel olukorral. „Ukraina sõda on näidanud, et raudtee võib osutuda eluliiniks. See on turvatunde ning inimeste ühendamise oluline alus,“ rääkis ta konverentsil.

Rail Baltic Estonia juht Anvar Salomets kinnitas, et kolme riiki ühendava raudtee rajamisega liigutakse praegu tempos, mis võimaldab 2030. aasta detsembris väljuda Ülemistelt esimesel rongil.

Mobiilsuspaneel: kui autoga saab kiiremini, ei valita ühistransporti

Tallinna abilinnapea Madle Lippuse dirigeeritud mobiilsuspaneel keskendus ühistranspordi kitsaskohtadele. Paneelis osalesid riigikogu liige Hanah Lahe, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Dago Antov, regionaal- ja põllumajandusministeeriumi liikuvusreformi nõunik Hannes Luts ning Transpordiameti liiklusteenistuse juht Joel Jesse.

Inimestele pole tähtis, kui kaugel on raudtee, vaid see, kus on peatus ja milline on ühendus selle peatuseni.

Dago Antov

Ühiselt nenditi, et liikuvuse korraldamisel on arenguruumi ning autostumise probleemiga pole piisavalt efektiivselt tegeletud – kuni autoga saab igale poole kiiremini ja mugavamalt, valivad vaid üksikud entusiastid keskkonnasõbralikuma liikumisviisi. Tõdeti, et üheks põhjuseks on ühistranspordi juurdunult kehv kuvand, aga ka vähene ametkondlik ja maakonnaülene koostöö ning hirm ja vastuseis muutustele. Lahendusena nähakse ühistranspordigraafikute paremat omavahelist sidumist, kiiruste tõstmist, eri transpordiliikide ühtset ja toimivat piletisüsteemi ning kergliiklemise mugavamaks tegemist. Märgiti, et praegu on muutusteks hea aeg, sest noore põlvkonna linlased on altid autosõidust loobuma, eeldusel, et see neile ebamugavusi ei põhjusta. Samas toonitati, et kedagi ei peaks sildistama autoinimeseks, kergliiklejaks või rongisõitjaks – kõiki neid transpordiliike saab omavahel ühendada ja näiteks maapiirkonnas võibki olla auto ainus võimalus rongipeatusesse jõudmiseks.

NIMBY paneel: suurprojektidele vastuseisu juhtimine on lapsekingades

NIMBY mõju käsitlevas paneeldiskussioonis küsiti, kuhu me jõuame, kui kõik tahavad teenuseid, aga keegi ei taha taristut, ning arutleti, kuidas kogukondi enda poolele võita. Paneelis osalesid Rõuge vallavanem Britt Vahter, Tallinna ülikooli linnauuringute professor Tauri Tuvikene, TREV2 juht Sven Pertens ja Fermi Energia kommunikatsioonijuht Mihkel Loide.

Kõik algab kommunikatsioonist, tuleb mõista kohalike elanike muresid ja neile midagi ka vastu pakkuda.

Sven Pertens

Arutelus püüti jõuda vastusteni, kuidas luua kogukondadega dialoogi ning leevendada inimeste hirme ja vastuseisu suurprojektidele. Panelistid nägid peamiste probleemidena puudulikku kommunikatsiooni, sisulise kaasamise nappust ja selle oskamatut korraldust. Lahendustena toodi välja varajase dialoogi vajadust, aja võtmist ja sisulist kaasamist, et inimesed tunneksid end projektis osalejana, mitte kõrvalseisjana. Leiti, et kui inimeste elu ebamugavamaks tehakse, siis tulebki neile ka midagi vastu pakkuda, aga mõistlikkuse piires ja mitte riigi rahaga priisates.